teisipäev, 20. november 2018

"Lumiina ennustus" - R.K. Topkin

1. raamat sarjas "Lana raamat"
Autor: R.K. Topkin
Originaalpealkiri: "Lumiina ennustus"
Kirjastus: RKTopkin
Formaat:  trükieelne koopia
Ilmumisaasta: 2018
Lehekülgi: 424 (ilma illustratsioonideta)
Goodreads
Rahva Raamat

 


Needuse all kannatav Lana on teel end sohu uputama, kui ta kohtub lindprii Rownov Tristes'iga. Mees päästab naise agressiivse meestekamba käest ja  viib Lana metsamajakesse, kus peale Rownov elab veel ka hellitatud Bethany. Majaelanike salapärased käigud pakuvad naisele alguses mõtlemisainet, kuid üsna pea hakkab Lana igavusest eluaset elamiskõlblikuks muutma. Ajapikku armub Lana Rown'i ja otsustab lahkuda. Öösel läbi metsa minnes, satub ta elu ohtu ning võluolendite eest põgenedes tormab naine otse sarvikpõõsasse.

Arvamus (sisaldab spoilereid):
Septembris potsatas mu postkasti üllatav kiri. Minuga võttis ühendust raamatu "Lumiina ennustus" autor R.K. Topkin, kes pakkus hämmastavat võimalust lugeda novembris ilmuvat fantaasiaraamatut. Loomulikult ei kõhelnud ma kaua, vaid haarasin pakkumisest kahe käega kinni.

Kuna lugesin trükieelset koopiat, ei  räägi ma palju teose kujundusest. Võin vaid öelda, et kaas on pilkuköitev ja peatükkide pealkirjades korduv värvilahendus meeldis mulle väga.
"Lumiina ennustus" on peategelase kujunemisromaan. Loo alguses tutvustab autor lugejale elus vintsutada saanud noort naist. Lana on depressioonis, kuid veel piisavalt söakas, et kõik enda tingimustel lõpetada. Nii seabki naine, kelle nägu katavad rohelised käsnad, sammud sohu end uputama. Edasine on juba tema muutumis- ja moondumislugu.

Lana oli leidlik ja ei kartnud tööd, kuid läbielatu oli ta enesekindlusele üsna laastavalt mõjunud ning
allikas: pixabay
nii tegi ta vahepeal täiesti jaburaid ja vihale ajavaid otsuseid. Kokkamise ja koristamise vahepeal ei suutnud ta kuidagi otsustada, kas minna või jääda ning pikapeale hakkas lugu venima. Suhtlus teiste majaelanikega oli veider  ja hüplik. Pidevalt oli tunne, et tegevus liikus kolm sammu edasi ja kaks tagasi. Ja nii oligi raamatu esimene pool aeglane ja kubises kordustest. Mingil hetkel mõtlesin ma, et kui veel kord mainitakse, milline käpard Bethany majapidamistöödes on, hakkan valju häälega karjuma. Samas nautisin ma aia rajamise kirjeldusi, Lana kogemus metsas pani judinad mööda selga jooksma ning võluloomad ja -olendid, keda Lana märkas ja kohtas, muutsid mu aina uudishimulikumaks. Huvitav, kas raamatus on pilt traamonist? Igatahes selle olendiga ma küll ei taha ninapidi kokku sattuda.

Lana roll metsamajakeses tuletas meelde Diana Wynne Jones'i raamatut "Howli liikuv kindlus", sest nagu Sophiest, sai ka Lanast omamoodi võluri majapidajanna.  See aga ei aidanud eriti, sest ausalt öeldes toimus liiga palju jutustamist näitamise asemel. Peategelasega metsamajas konutamise asemel tahtsin ma koos Bethany ja Rowniga Torrenit avastama minna. Tegelaste jutukatketest selgus, et riigis olid keerulised ajad ja tavainimeste ning võlurite vahelised suhted olid üsna hapud. Olukorrale ei aitanud kaasa agressiivne naaberriik, kes Torreni-siseseid ebakõlasid enda huvides ära kasutada üritas.

Samuti tahtsin ma Rowni pähe pääseda, et tema suhtest Lanaga paremini aru saada. Kohati tundus, et mehe suur armastus algas pärast toda "õnnetut" intsidenti sarvikpõõsaga. Selles raamatu etapis oli minu kui lugeja jaoks võrdluseks vaid Bethany, aga hiljem Rowni minevikust rohkem teada saades, painas mind veelgi rohkem, millal ta tunded tekkisid ja mida täpselt ta Lana juures armastas. Kusjuures ma ei taha Lanat alavääristada. R.K. Topkini loodud kangelanna oli kahtlemata tark ja tugev naine ning palju läbi elanud.  Ja võib-olla teen ma Rown'ile liiga, eks tulevik näitab.

allikas: pixabay
Raamatu teine pool muutus jälle väga põnevaks. Lõpuks ometi liikus tegevus metsamajast kaugemale ja leheküljed läksid nagu lennates. Mingil hetkel tassisin läpaka köögikapi peale, et porgandeid koorides ühe silmaga teksti piiluda. Bethany ja Lana hullumeelne plaan ning rännak läbi rahutu Torreni haaras kaasa ning vahepeal oli tunne nagu vaataksin filmi. Kusjuures, kui autor autodeni jõudis, siis miskipärast kerkisid mu silme ette 1920ndate sõiduvahendid.

Tegelikult oli kogu loodud maailm üsna omanäoline ja lahe. Torren on kuningriik, kus tavainimestega kõrvuti elavad võlurid ja nõiad. Olemas on elekter, televisioon ja autod, kuid traditsiooniline Torren eelistab asju lihtsamalt ajada. Telerid on vaid avalikes kohtades, hobused on ikka veel laialdaselt kasutuses ja uuendustesse suhtutakse umbusklikult. Pole ju mõtet parandada seda, mis töötab. Ikkagi oli südantsoojendav lugeda, kuidas trobikond nõidu ja võlureid end minibussi surusid, et sõita mägedesse metsistunud lohesid otsima.  Jah, lohesid. Selles osas veel lohedeni ei jõutud, aga loodetavasti on järgmises raamatus neist rohkem juttu.

Kokkuvõtteks võin öelda, et mulle meeldis. Tegu pole täiusliku looga, aga debüütromaani kohta on see hästi kirjutatud (ja kui need venivad kohad välja arvata) põnev lugu. Ootan sarja järgmist raamatut.


Ja veelkord suur tänu R. K. Topkinile, kes mulle oma raamatut lugeda pakkus. See oli väga lahe kogemus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...