esmaspäev, 29. oktoober 2018

"Saatusetähed" ja "Ohete laht" - Nora Roberts

1. ja 2. osa triloogjast "Kaitsjad
Autor: Nora Roberts
Originaalpealkirjad: "Stars of Fortune" ja "Bay of Sighs"
Tõlkija: Maia Planhof
Kirjastus: Ersen
Formaat: kõvakaanelised
Ilmumisaasta: 2016 ja 2017
Lehekülgi:320 ja 336



                                                         photo reiting3small.jpg 
"Saatusetähed"
Sasha Riggs on eraklik kunstnik, keda kummitavad unenäod, mida ta kasutab oma erakordsete maalide loomiseks. Unenägusid järgides jõuab ta lõpuks Korfu saarele ja kohtab rannas naist, keda ta pidevalt unes näeb. Hiljem kohtab ta veel nelja inimesega ja tunneb nad ära. Kunstnik, maag, arheoloog, rändur, võitleja ja üksiklane asuvad koos tuletähe otsinguile, et maailmad päästa. Loomulikult ei puudu loos ka tunded.  Maag Bran Killian paneb Sasha südame kõvemini põksuma.

"Ohete laht"
Loo kangelased on jõudnud Capri saarele. Neil õnnestus leida tuletäht, kuid veetähe leidmine osutub raskemaks, sest pimeduses varitsev Nerezza ei alahinda enam otsijaid ja värbab endale käsilase. Samal ajal maadleb maailmarändur Sawyer Kingi oma tunnetega merest tulnud merineitsi Annika  vastu, sest pärast ülesande täitmist peab naine ookeani naasma.

Arvamus:
"Saatusetähed" oli meeldiv üllatus. Ma  nautisin üle hulga aja Nora Robertsi teost ja napsasin isegi uneajast paar tundi, et raamat lõpuni lugeda. Põnev oli. Tegelaste kohtumine, teineteise tundma ja usaldama õppimine oli hästi kirjeldatud  ning Sasha ja Brani teineteise leidmine mõjus isegi usutavalt. Pealegi mõjus Korfu väga eksootilisena. Tegevus oli küll ettearvatav, aga raamat oli vähemalt hästi kirja pandud.
"Ohete laht" mulle enam nii palju ei meeldinud. Uus saar küll, aga sama vana lugu - peategelased,  otsing ja kamalaga paranormaalset värki lisaks. Tegevused kippusid korduma. Kangelased muudkui vestlesid, tegid süüa, harjutasid võitluseks, tegid süüa, vestlesid, harjutasid võitluseks, harjutasid võitluseks, tegid süüa, vestlesid... Alles loo teine pool läks põnevaks ja siis juba naljalt raamatut käest ei pannud. 
Minu suurimaks probleemiks oli raamatu keel. Annika tundus kord tõelise ullikese ja järgmisel hetkel tõeliselt vabameelse tänapäeva naisena. Selline seinast seina kõikumine muutus häirivaks ja ma ei saanud lõpuni aru, kas tegu oli tõlkes või Nora Robertsi üleliia luulelises stiilis.

Triloogia raamatud:
"Saatusetähed"
"Ohete laht"
"Klaassaar"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...