kolmapäev, 22. november 2017

"Eragon" - Christopher Paolini

1. raamat sarjas "Pärandi saaga"
Autor: Christopher Paolini
Originaalpealkiri: "Eragon"
Tõlkija: Marge Paal
Kirjastus: Pegasus
Formaat: kõvakaaneline
Ilmumisaasta: 2005
Lehekülgi: 496
Goodreads



Lugemise väljakutse 2017: raamat, mille tegevus toimub väljamõeldud maailmas



Kui Eragon leiab Harjangust sinise kivi, pole tal aimugi, et tegu on lohemunaga ning rahulik elu onu talus hakkab otsa saama. Munast koorub safiirsinine lohepoeg, kes saab nimeks Saphira. Eragon üritab pere ja külaelanike eest oma kaaslast varjata, kuid üsna pea saabuvad külla küsimusi esitavad võõrad. Poisil ei jää muud üle, kui lahkuda koos lohe ja jutuvestja Bromiga. Põgenedes neid jälitavate Impeeriumi nuhkide eest hakkab Eragon Bromi juhendamisel õppima loheratsanikuks, et võidelda kuningas Galbatorixi vastu.

Arvamus:
Juuli viimastel päevadel oli mul valida, kas tähistada Harry Potteri sünnipäeva ja lugeda taas sarja neljandat raamatut või vaadata filmi ja valida lugemiseks hoopis "Eragon". Kuna Potteri maailm on ikkagi seotud meie pärismaailmaga, aga Pärandi sarja tegevus toimub väljamõeldud kuningriikides, siis otsustasin "Eragoni" kasuks. Oli ka juba aeg, sest omal ajal sai kaks esimest raamatut kohe pärast ilmumist läbi loetud, kuid kolmandat tuli ju oodata ja nii see sari riiulisse seisma jäigi.

Alustaks ehk sellest, et Christopher Paolini oli vaid viieteistkümnene, kui ta loo kirjapanemist alustas. Neli aastat hiljem aitasid vanemad tal raamatu avaldada. "Eragoni" ei saatnud kohe meeletu edu, kuid nüüdseks on sari jõudnud mitmete bestsellerite nimekirja ning wikipedia andmeil on kõik neli raamatut ilmunud vähemalt 54 riigis. Samuti lisati Christopher Paolini 2011. aastal Guinessi rekordite raamatusse, kui noorim bestselleri sarja kirjutanud kirjanik.

Maakaartidega raamatutel on alati oma võlu. Nii mõnus oli jälgida, kuhu Eragon, Saphira ja Brom suundusid ning milline neid ümbritsev ala välja nägi. Ka tegelased olid üsna huvitavad. Võib-olla tõesti polnud nad nii hästi lahti kirjutatud ja maailm nii originaalne, kuid tegu on siiski teismelise loominguga. Müts maha Paolini ees, sest isegi paarkümmend aastat vanemana ei suuda ma midagi sellist kirja panna.

Kindlasti on raamatu suureks plussiks, et Paolini ei idealiseeri oma tegelasi. Eragon on küll peategelane, aga ta pole täiuslik kangelane, vaid teismeline poiss, kes alles leiab oma teed, teeb vigu ja peab oma tegude tagajärgedega toime tulema. Ka Saphira, kes vaatamata oma noorele eale, tundub kohati küpsem kui Eragon, pole pjedestaalile asetatud. Üks raamatu parimaid ja ka emotsionaalsemaid hetki, on Saphira paanikasse minek. See aga on omakorda stardipauguks ees olevatele seiklustele.

Saphira kõrval sai mu lemmiktegelaseks Solembum - äärmiselt veider aga lõpmatult huvitav tegelane, kelle hüva nõu Eragoni mitmel korral aitas. Veel üheks huvitavaks sisuliiniks oli Eragoni ja Murtagh sõprus ning esimese raamatu põhjal näib edasi tulevat nii meeletuid seiklusi kui ka reetmist ja pettumisi.

Mõnes kohas vajus lugu natuke ära ja Galbatorixit mainiti vaid möödaminnes, aga õõva tekitavaid kurikaelu oli loos küll. Paolini ei  kirjeldanud jubedusi küll detailselt, aga juba mõte, et kõik külaelanikud raukadest sülelasteni tapeti, pani judinad mööda selga jooksma. Oli mida lugeda ja kelle langust ja lõppu oodata.
Julgen soovitada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...