teisipäev, 22. august 2017

"Tearlingi kuninganna" - Erika Johansen

1. osa triloogiast "Tearlingi kuninganna"
Autor: Erika Johansen
Originaalpealkiri: "The Queen of the Tearling"
Tõlkija: Krista Suits
Kirjastus: Varrak
Formaat: pehmekaaneline
Ilmumisaasta: 2017
Lehekülgi: 416
Goodreads



Lugemise väljakutse 2017: autori debüütromaan

Õukonnast eemal kasvanud printsess Kelsea peab vastu hakkama oma onule, tagasi võtma ema trooni ning kaitsma oma rahvast ja maad naaberriigi Punase Kuninganna eest.

Arvamus (sisaldab spoilereid):
"Tearlingi kuniganna" on Erika Johanseni seikluslik ja fantaasiaküllane debüütromaan. Näitlejanna Emma Watson on öelnud, et ta ei suutnud raamatut käest panna ja ma pean tema hinnanguga nõustuma. Lugu oli väga ladus ja kergesti jälgitav, kuid samas üsna mitmekesine, jälgides erinevaid tegelasi ning segades sisuliinidesse salapära ja maagiat. 

Millegi pärast arvasin ma, et tegu on lasteraamatuga, kuid see polnud nii. Loos oli üsna räigeid ja veriseid kohti, enamus seotud Punase Kuningannaga, mis panid mul kõhu keerama. Selles oli inimrööve, inimeste sandistamist, naiste ärakasutamist, laste ohverdamist ja kohutavaid surmastseene. Vaatamata eelpool loetletud jubedustele imas Erika Johanseni loodud maailm mu nii endasse, et igapäevaseid toimetusi tehes leidsin end juurdlemas, kuidas lugu edasi võiks minna. Ma eksisin pea igal sammul. Esiteks arvasin ma, et raamatus areneb välja tugev armastusliin -  võibolla läheb nii triloogia teises või kolmandas loos, aga esimeses oli armastusteema väga põgus. Autor vaid vihjas noore neiu mõtetele, mida too endalegi ei julgenud tunnistada. Lool oli ka poliitiline aspekt  -  õukonnas leidus neid, kes intriige punudes neiust lahti tahtsid saada ja vaimulikkond ei hüpanud just vaimustusest, et noor kuninganna oma uute ideedega hakkas nende jalgealust õõnestama. 

Enne lugemist arvasin ma, et tegu on tüüpilise printsessi looga, kus abitu kaunitar  tänu vapratele käsilastele endale trooni kindlustab, aga võta näpust. Kelsea välimus oli üsnagi ilmetu, ta maadles kehakaaluga ning kuna ta lapsepõlve ainus naiseeskuju oli karmikäeline õpetajanna, siis tundis ta end teiste naiste seltskonnas väga ebakindlalt. Küll oli ta aga palju lugenud, üsnagi tark ning suutis end vajadusel kenasti maksma panna. Niisiis polnud ta mingi kaitsetu lilleke.

Mind ärritas, et tüdruk oli niivõrd oma kalliskivi mõju all. Keegi ei teadnud ju, kust kivi pärit oli, kas see oli hea või halb, aga Kelsea kandis seda kaelas, tundis selle tõmmet ja lasi end juhtida teadmata isegi, kuhu see välja võib viia. See kalliskivi tuletas meelde nii Tolkieni maailma sõrmust kui ka Arthur Weasley ütlust: "Ära usalda kunagi midagi, mis oskab iseseisvalt mõelda, kui sa ei näe, kus see oma aju hoiab."

Kui kõik hästi läheb, siis peaks raamatust sündima ka film. Millal, pole veel teada. Küll aga ootan ma kannatamatult triloogia teise osa eesti keelde tõlkimist, et teada saada, mis Kelseast, Mace'sit, Fetch'ist ja Punasest Kuningannast edasi saab.

NB! Mulle meeldib tohutult meie versiooni kaanepilt, mille on joonistanud Kristi Kindel, kuid ka teiste maade omad on üpris huvitavad.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...