kolmapäev, 1. märts 2017

"Lover Reborn" - J.R. Ward

10. raamat sarjas "Black Dagger Brotherhood"
Peategelased: Tohr ja No'One
Autor: J.R. Ward
Originaalpealkiri: "Lover Reborn"
Kirjastus: Piatkus Books
Formaat: pehmekaaneline
Ilmumisaasta: 2012
Lehekülgi: 635
Goodreads

 photo reiting3small.jpg 
Ingel Lassiter tõi Tohri tagasi Vennaskonna juurde, kuid mehel on veel pikk tee ees. Ta on endise võimsa vampiiri ja vägeva sõdalase hale vari ning mehe enesehävituslik tegevus lesseritega võitlemisel ajab Vennaskonna liikmetele hirmu peale. Pealegi piinavad Tohri unenäod Wellsiest, kes istub keset halli ja kõledat maastikku nende poeg rinnale surutud. Mehe õudus on piiritu, kui Lassiter ütleb talle, et Wellsie ongi kahe maailma vahel lõksus, kuna mees ei suuda temast lahti lasta. Ainus viis Wellsie teispoolsusesse aidata on, kui Tohr armub taas. 

Arvamus (sisaldab spoilereid ja vänget sõnakasutust):
Ma ullike arvasin, et Phury ja Cormia "armumist" oli raske lugeda. See raamat siin ajas mu nii marru, et tahtsin selle vastu seina virutada ja kui kutsikas raamatu kätte sai ning kah lugeda proovis, loomulikult hambaga, siis ma lihtsalt seisin paarkümmend sekundit uksel ja jälgisin mängu. Kusjuures iga teise raamatu puhul oleksin ma kisa tõstes lausa lennanud üle toa oma kallist vara päästma.

Okei, sarja alguses on Tohr ja Wellsie abielus ning ootavad oma esimese lapse sündi. Mulle meeldis see paar, ma ei idealiseerinud neid, kuid hea oli teada, et ka Vennaskonnas oli võimalik pereelu elada. Nad annavad Johnile kodu ning võiks ju arvata, et J.R. Ward kirjutab loo nende rasedusega seotud muredest ning lapse sünnist, Johni aitamisest ja toetamisest, aga kus sa sellega. Liiga mainstream ja lihtne. Niisiis, lesserid tapavad Wellsie, Tohr läheb segi ja kaob. Kerime kaks aastat edasi. 
Tohr on tagasi ja valmis tegema kõike, et Wellsie teispoolsusesse saaks. Ja selleks kepib ta oma kasupoja surnud ämma. Jep. Ainuüksi sellele mõeldes hakkab mul sees keerama. 

Nimelt sajandeid tagasi tappis No'One end Tohrmenti pistodaga ning mees kaevas ise talle haua ja mattis ta maha. Nüüd madistavad need kaks aga magamistoas, et veenda kõrgemaid jõude, et Tohr on edasi liikunud ja Wellsiest üle saanud.

Miks küll? Kas leinal peab tõesti olema aegumistähtaeg? Kas sellest poleks piisanud, kui Tohr oleks lihtsalt leppinud oma kaotusega ja vendade ning Lassiteri toel edasi läinud? Kas selleks pidi tõesti olema uus naine ja lugu nagu "Vaprate ja ilusate" vampiirieri? Ma ei usu elu ilmaski, et need kaks armusid. Nad ei suhelnud, ei õppinud teineteist tundma - olid vaid mõned seksistseenid ja kaks tüli, kus Tohr naise peale lõugas. Korraga on aga tegu suure armastusega. Otsi lolli, kes seda usuks.
Ma sundisin end nende stseene lugema ja korra mõtlesin isegi raamatu pooleli jätta, aga ei saanud. Ma olen teiste tegelaste saatusest huvitatud ning BoB sõdalased muutusid selles loos juba täitsa arvestavaks jõuks. Pealegi meeldis mulle Johni ja Xhex'i lugu. See oli reaalne, et pärast pulmi ei olnudki kõik lust ja lillepidu ning neil tuli kohaneda ja kompromisse teha. Ka ülejäänud sisuliinid olid põnevad ning venitasid lõpuks mu hinnangu just nii kõrgele / madalale, kui ta hetkel on.
Mu lemmikkohaks oli kindlasti see, kui pime kuningas tõstis oma juhtkoera George'i endale sülle ning käratas Vennaskonnale, et need lärmamise lõpetaks kuna see häirib ta koera. 
See osa ei olnud minu maitse, kuid olen nõus, et sarjast arusaamiseks tuleks kindlasti ka seda osa lugeda. Kolm väga närbunud õit.


Sarja raamatud:
"Lover Reborn"
"Lover At Last"
"The King"
"The Shadows"
"The Beast" 
"The Chosen"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...