kolmapäev, 1. veebruar 2017

"Silver Thaw" - Catherine Anderson

1. raamat sarjas "Mystic Creek" 
Peategelased: Amanda Banning ja Jeb Sterling
Autor: Catherine Anderson
Originaalpealkiri: "Silver Thaw"
Kirjastus: Signet
Formaat: e-raamat
Ilmumisaasta: 2015
Lehekülgi: 432
Goodreads

Lugemise väljakutse 2017: raamat, mille tegevus toimub jõulude ajal
  photo reiting3small.jpg 

Amanda Banning põgeneb koos tütrega vägivaldse abikaasa eest Mystic Creeki. Naine tuleb enam-vähem ots otsaga välja, kuid ta pole arvestanud karmi talve ja kohutava lumetormiga, mis linna tabab.
Jeb Sterling on viimastel kuudel leidnud oma valdustest roosasid paberilipikuid, millele on kirjutatud noore naise mõtted ja salasoovid. Kirjutaja leidmine on muutunud mehele omamoodi kinnisideeks. Kui piirkonda tabanud torm jätab linnakese elektrita, asub Jeb koos naabrimehega linnaelanike toimetulekut kontrollima. Jääkülmast majalobudikust leiab ta Amanda ja tolle tütre Chloe. Mees taipab, et ööd nad külmas majas üle ei ela ning veenab Amandat koos tütrega enda poole tulema. Naine pole valmis meest usaldama, kuid tütre nimel on ta kõigeks valmis.

Arvamus (sisaldab spoilereid):
Ostsin raamatu kaanepildi pärast ning taipasin alles hiljem, et autoriks on  sama daam, kes kirjutas ühe mu lemmikraamatu "Annie's Song".  Loomulikult kruttis see mu ootused kõrgeks. Kahjuks pidin pettuma, sest kuigi tegu on üsna hea raamatuga, tekkis mul selle lugemisel ka terve rida küsimusi ja probleeme. Samuti leiab enamus raamatu tegevus aset ameeriklaste jõulude ajal - ehk siis algab enne tänupühi ja kestab jaanuari keskpaigani.

Algus oli äärmiselt võimas. Catherine Anderson kirjeldas veenvalt Amanda probleeme ning linna tabav torm oli nii hästi kirja pandud, et kuulsin katuse naginat ja temperatuur langes ka toas. Noh, tegelikult olin ma loost nii haaratud, et unustasin ahju kütta. Igatahes meeldisid mulle esimesed peatükid niivõrd, et isegi  raamatu lehekülgede arv ei heidutanud.
Siis aga hakkas kõik allamäge minema.  Lugu venis. Autor kirjeldas üksikasjalikult igapäevaseid tegevusi ning kui Henning Mankelli raamatutes pole mul midagi selle vastu, siis selles loos see ei töötanud. Samas oli huvitav lugeda, kuidas religioon, mis mängis peategelaste elus olulist rolli, oli seotud nende reaalse eluga. Aga ka seda vaid teatud punktini. Amanda muutus vahepeal tõeliseks ullikeseks. Mul vajus suu lahti, kui lugesin raamatu lõpus ta mõtteid oma vägivaldsest mehest. Kuidas saab naine pärast läbielatud nii sinisilmne olla? Jeb omakorda oli liiga ideaalne. Ta oli seda tüüpi kuju, kes enne tegutses ja pärast selgitas. Mitmel korral oli  mul juba kulm kortsus:  "Mida sa mees endast õige arvad, kui selliseid otsuseid langetad?" Iga kord suutis ta aga oma tegevust nii hästi põhjendada, et kõik oli tehtud vaid teiste heaolu arvesse võetuna ja lõpuks oli suus imal maitse, sest tegu oli sellise "kullatükiga".
Mind pani imestama, et usklikud inimesed kihlusid, kuigi üks neist oli veel seaduslikult abielus ja keegi ei pilgutanud selle peale silmagi. Ning viis, kuidas Jebi isa hirmunud Amandaga käitus, oli ülimalt veider. Keset raamatut on koht, kus Jeb peab mitu päeva kodust ära olema. Amanda ei saa meest kätte ning ta teab, et julmurist abikaasa ootab kusagil ründamiseks õiget hetke. Naine läheb paanikasse ning Jebi isa, selle asemel, et uuesti pojale helistada proovida või kutsuda oma abikaasa Amandat lohutama, ütleb naisele, et too lootku jumalale ja kõnnib paanikas naise juurest ära. Mida?Mis sul viga on, mees?
Kõige lahedam tegelane oli Jebi koer Bozo. Juba selle neljajalgse pärast tasus raamatut lugeda. Ma fännasin südamest kõiki ta stseene ning kui Chloe kutsus Bozot oma SWAT-teamiks, sain ma vähemalt südamest naerda.
Epiloog jälle oli nii üle suhkrustatud, et mul hakkasid hambad valutama. Pilguheit tulevikku on ju armas, aga selline idüll ei ole reaalne.
Ma ei kahetse, et raamatut lugesin, kuid sarja järgmist osa ma plaani ei võta.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...