pühapäev, 26. veebruar 2017

"Pimedas pimedas metsas" - Ruth Ware

Autor: Ruth Ware
Originaalpealkiri: "In a Dark, Dark Wood"
Tõlkija: Pilleke Laarmann
Kirjastus: Helios
Formaat: pehmekaaneline
Ilmumisaasta: 2016
Lehekülgi: 280
Goodreads


Lugemise väljakutse 2017: raamat, mille kaanel on eemalduv inimene
   photo reiting4small.jpg 

Nora saab  kutse kunagise sõbranna Clare'i tüdrukutepeole. Kuna ta pole Clare'iga juba kümme aastat suhelnud, on kutse veider ja Nora ei tea, mida teha. Kui selgub, et ka Nina sai kutse, otsustavad naised kohale minna. Keset metsa asuvasse klaasmajja koguneb kirju seltskond, kuid mõnusa nädalavahetuse asemel ootab pidulisi ees kurnav ja põrgulik kogemus.

Arvamus:
Oma punastes ja rohelistes toonides kaanega on "Pimedas pimedas metsas" tõeliselt pilkupüüdev ning ka sisemus üllatas meeldivalt. Peatükkide päises olevad raagus oksad olid lahedad ja lõid just raamatule sobiva kõheda meeleolu.
Tekst oli ladus ja kergesti jälgitav, kuid ma ei saanud  kohe alguses seda õiget rütmi kätte. Ajas edasi ja tagasi hüppamine häiris, sest ma ei oodanud seda ning mitmel korral panin ma raamatu käest, sest ei suutnud keskenduda. Eriti ebameeldiv oli see "nooruse meenutamise seik" - tavaliselt ma väldin raamatuid, kus tegelased end niimoodi "vabaks lasevad".
Mingil hetkel hakkas lugu mind niivõrd huvitama, et igapäevaste tegevuste tegemine muutus raskeks. Lava oli seatud, lõpuks ometi oli tekkinud mingi pilt igast tegelasest ning autor hakkas pinget üles kruttima. Flo veider käitumine, lumesadu, mobiililevi puudumine ning pidevalt painav küsimus - miks, pagan küll, Clare Nora oma tüdrukuteõhtule kutsus, muutsid raamatu tõeliselt nauditavaks ja samas äärmiselt kõhedaks. Pealegi oli Nora üsna sünge tegelane - eraklik krimikirjanik, kes armastas joosta. Tema kirjeldus oma ametist andis päris hästi edasi kogu naise olekut. Oh, milline päikesekiir.

"Võiks ju arvata, et inimesed on kirjanikule südamepuistamisega ettevaatlikud. Võiks arvata, et nad teavad, et tegelikult oleme me röövlinnud, kes nokivad surnud suhete ja unustatud vaidluste laipu, et neid oma töödes taaskasutada - nende endiste minade taaskehastunud zombid, põimitud meie ettekujutuses tekkinud õõvastavasse lapitekki."

Loo lõpp oli üllatavalt lahtine. Mida Nora siis ikkagi tegi? Mille kasuks otsustas?
Kokkuvõttes  oli raamatu põnev, aga muutis mu nukraks. Milline mõttetu raiskamine! Kaotsiläinud aeg, võimalused ja elud. Kurb.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...