pühapäev, 22. jaanuar 2017

Hüvastijätt on raske

2017. aastat pole olnud veel kuudki, kuid juba on sellest kujunenud üks tõeliselt hull aasta. Üsna aasta alguses oli mu pereliikmel operatsioon ning praeguse seisuga näib, et on tekkinud komplikatsioonid ning keegi ei tea, mis edasi saab.
Nädal aega hiljem kaotasin ma oma parima sõbra. Neljajalgse sõbra, kellel oli minu jaoks alati aega, kes rõõmustas mu kojutuleku üle ja puges kaissu, kui lohutust vajasin. Hämmastava olendi, kes aastate eest otsustas, et on aeg kass võtta ja tassis koju triibulise kassipoja. Koera, kes kord kuus (täiskuu ajal) otsustas mööda meie tänava aedu naabrikasse jahtida ja täiesti kõrist haukuda kuni ma auto välja ajasin ja ta autosõidule viisin. Temaga on seotud nii palju mälestusi. 
Elamine tundub praegu tühi ja kõle. Iga nurk tuletab teda meelde ja kõige tavalisemad asjad ja toimingud võtvad silma märjaks. Ma igatsen sind, kallis sõber, ja ei unusta sind iial. Hüvasti.
2008-2017

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...