esmaspäev, 19. detsember 2016

"Whiskey Beach" - Nora Roberts

Autor: Nora Roberts
Originaalpealkiri: "Whiskey Beach"
Tõlkija: Raili Puskar
Kirjastus: Ersen
Formaat: kõvakaaneline
Ilmumisaasta: 2013
Lehekülgi: 464
Goodreads


 photo reiting3small.jpg

Järsakumaja on juba sajandeid Landoni perekonnale kuulunud. Nüüd asub sinna elama Eli Landon, et vanaema maja eest hoolitseda, samal ajal kui vanaproua pärast trepist allakukkumist linnas taastub. Eli'l on seljataga kohutav aasta - mehe abikaasa tapeti ning Elist sai peamine kahtlusalune. Ta kaotas nii töö kui ka sõbrad ning vabadus jäi alles vaid seetõttu, et kindlad asitõendid ta süü kohta puudusid. 
Nüüd üritab Eli uuesti alustada. Ta kirjutab romaani ja kohtub vanaema veetleva majapidajanna Abra Walsh'iga. Kuid kui keegi majja sisse murrab ning Eli avastab üleskaevatud keldri, näib, et vanaema kukkumine polnudki nii süütu, kui alguses tundus.

Arvamus:
Ma pole tükil ajal naispeategelase vastu sellist antipaatiat tundud.  Abra ärritas mind igal sammul ja tegelikult polnud see isegi tegelase, vaid hoopis minu süü. Ma ei talu inimesi, kes pidevalt ringi sahmivad, oma nina teiste asjadesse topivad ja kleepspaberitele jäetud teadete kaudu aina kamandavad. Abra jõudis kõikjale - koristas linnakeses maju, andis jooga ja pilatese tunde, tegi massaaži, valmistas ehteid ning töötas ettekandjana kohalikus kõrtsis. Loomulikult jõudis ta veel Elile maiuspalu küpsetada ja keeta ning tema jaoks täiesti võõra mehe elu korraldada. Jessas, kuidas see mulle pinda käis. Eriti see "ma tean paremini, mida sa vajad" suhtumine.  Ja need neetud kleepsud. Jessas.

Ma usun inimese õigusse end natuke haletseda ja nurgas molutada. Loomulikult usun ma ka, et kui see etapp liiga pikaks venib, peab keegi haletsejale jalaga tagumikku andma (loomulikult mitte sõna otseses mõttes). Kuid samas leian ma, et seda peaks tegema lähedane inimene, mitte naine, kes kohtas haletsejat viis minutit tagasi ja arvab, et teab lahendusi kõigile ta probleemidele.
Esimesed viiskümmend lehekülge olid mul hambad ristis ja hoidsin end tagasi, et ma raamatut vastu seina ei viskaks. Pooleli ei tahtnud jätta, sest pidin teada saama, kes ikkagi Eli naise tappis. Hiljem läks lugemine ladusamaks, kuigi kusagil poole raamatu peal taipasin ma, kes mõrvar oli. Teist loogilist seletust lihtsalt polnud. Raamat hakkas venima ning lõpuks lugesin ma lausa diagonaalis. Terve protsess võttis natuke üle kolme nädala. Lugu oli kohati päris huvitav, raamatu idee oli hea ning mulle meeldis Eli tegelaskuju, kuid mõned peatükid venisid ning Abra oli loo lõpus täpselt sama tüütu nagu alguses.
Tegu on vaid minu arvamusega. Nora Roberts on hea kirjanik ning kirjutanud terve hunniku raamatuid, mis mulle väga meeldivad. Ning kui Abra eespool mainitud iseloomujooned sind ei sega, siis võid sa leida, et tegu on igati krapsaka ja iseseisva tänapäeva naisega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...