pühapäev, 6. november 2016

"Fotosüüdistus" - Andreas Schlüter

Autor: Andreas Schlüter
Originaalpealkiri: "Der Schnappschuss"
Tõlkija: Kaie Ilves ja Rein Sepp (värsid)
Kirjastus: Avita
Formaat: pehmekaaneline raamat
Ilmumisaasta: 2002
Lehekülgi: 224
Goodreads

Lugemise Väljakutse 2016raamat, mis on kirjutatud aastal 2000
 photo reiting3small.jpg 

Bastian saab endale isa vana fotoaparaadi ning otsustab osa võtta väljakuulutatud fotovõistlusest. Võistluse jaoks sobivat võtet otsides pildistab poiss oma saksa keele õpetajat, härra Niebaum'i, kelle käitumine muutub aga aina kahtlasemaks. Õpetajat jälgides ja jälitades satub Bastian keset äärmiselt kriminaalset lugu.

Arvamus:
Mind paneb siiani abitult ohkama fakt, et õpilaste kohustuslikust kirjandusest on saanud ka minu kohustuslik kirjandus. Nuta või naera, ise ka ei saa aru, kuidas asjalood siiamaani on jõudnud, et ma pean oma nädalavahetust sisustama teiste kohustuslikku  kirjandust lugedes. Tegelikult tean ikka küll - töö on selline. Õnneks ilmus raamat Saksamaal 2000. aastal ja sobib seega väga hästi mu lugemise väljakutsesse.

"Fotosüüdistus" on saksa kirjaniku lastekrimka, milles lugeja näeb juhtunut vaheldumisi nii peategelase Bastiani, teiste tegelaste kui ka loo kurjategija silmade läbi. Päris põnev oli - eriti meedia osa loost. Autor maalis üsna hirmuäratav pildi ajakirjanikest, kes olid kõigeks valmis, et saada too "kuum lugu",  mis aitaks konkurentidest rohkem lehti müüa. Jube, kuidas meedia oma tarbijatega manipuleeris ja külvas paanikat ning seda vaid loo nimel. Samas tõestas autor ilmekalt, et tänapäeva võimalusi kasutades on üsna lihtne luua nii kangelasi kui ka kurjameid ning õige välise ärritaja mõjul on inimrühm siiani võimeline käituma nagu lambakari.
Tegelased olid usutavad. Autor ei üritanud teha Bastianist kangelast, kes päästab päeva, vaid näitas, kuidas asjad üle pea võivad kasvada ning kuidas ka peategelane võib vajada päästmist. Bastiani isal oli loos päris väike osa, aga temast sai mu lemmik tegelane. Ta mõtles oma peaga ning suunas ka oma poega ajusid kasutama ning ise oma otsuseid langetama. Kurjategijaga alustas Schlüster üsna tagasihoidlikult - alguses olid need peatükid vaid veidrad ja natuke kõhedad, kuid siis hakkas autor vunki lisama, aga poetas ka piisavalt vihjeid loo lahendamiseks.
Ma usun, et see on raamat, millega võiks teismelisi poisse lugema meelitada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...