pühapäev, 23. oktoober 2016

"Passenger" - Alexandra Bracken

1. raamat diloogias "Passenger"
Autor: Alexandra Bracken
Originaalpealkiri: "Passenger"
Kirjastus: Disney Hyperion
Formaat: e-raamat
Ilmumisaasta: 2016
Lehekülgi: 464
Goodreads 

 photo reiting3small.jpg

Ühe õhtuga kaotab andekas viiulimängija Etta Spencer kõik millest ta hoolib. Neiu satub ajas tagasi ning saab teada, et ta on pärit ajarändurite perekonnast. Etta on oma perekonna viimane liige ning võimas Ironwoodide perekond nõuab, et tüdruk otsiks kuue päevaga üles maagilise eseme, mis aitab ajajoont oma tahtele allutada või nad tapavad ta ema.
Nicholas Carter on Ironwoodidega lõpparve teinud ja naudib elu merel. Kuid siis satub ta laeva kummaline reisija ning jahmatusega avastab Nicholas, et vana Ironwood teeb taas oma tükke. Etta kaitsmiseks peab ta tüdrukuga minema reisile läbi sajandite,  juhtlõngaks vaid eelmise rändaja jäetud vihjed.

Arvamus (sisaldab spoilereid):
Mulle ajas rändamise lood meeldivad ning kuna ma pole lugenud eriti palju selleteemalisi lugusid, oli "Passenger" päris huvitav -  põnev raamat huvitava ajas rändamise teooria ja suurepäraste kirjeldustega. Kahjuks aga takerdus lugu kirjeldustesse. Ma unustasin, mida tegelased olid öelnud või kus nad viibisid, sest autori hämmastavalt detailsed kirjeldused kohtadest ja minevikusündmustest haarasid mu endasse. Ja nii pidin ma mõningaid lõike ja lehekülgi mitu korda üle lugema. Loo tempo võttis see kenasti maha. 
Etta ja Nicholas meeldisid mulle, kuid nende armumine oli kuidagi jabur. Need kaks eraldi nii arukat noort inimest tormasid läbi sajandite, riskisid mitmel korral eluga ning juba teisel päeval olid nad teineteisesse kõrvuni armunud. Täiesti ebareaalne. Samuti lootsin ma vihjetest midagi enamat. Etta ja Nicholas lahendasid need kuidagi liiga lihtsalt, aga võibolla see lihtsalt tundus mulle, sest nagu ma juba mainisin, oli raamatus liiga palju erinevaid kirjeldusi ning kõik muu näis lihtsalt nende vahele ära uppuvat. 
Mulle meeldis, et peategelased olid nii erinevad - 21. sajandist pärit muusik ning 18. sajandist pärit endine ori - ja kuidas nad oma erinevatele maailmavaadetele vaatamata leidsid siiski ühise keele. Eriti tore oli, et Etta kohtles Nicholast kui endaga võrdset ning viis, kuidas neiu oma muusikast kaugemale hakkas nägema ning leidis end langetamas ränki ja elumuutvaid otsuseid, oli tõeliselt hästi kirja pandud. Kõige  selle valguses oli Sophia muidugi tõeline nõid, kuigi lõpus tekkis mul kahtlus, kas ta ikka oli nii külm ja kalkuleeriv kui välja näitas. Raamatu lõpp oli päris šokeeriv ja hästi põnev ning ma ootan kannatamatult järgmise aasta jaanuari, et teada saada, kuidas lugu lõppeb.
Kokkuvõttes oli tegu huvitava mõttega, kuid teostuses polnud kõik nii tasakaalus, kui ma lootsin.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...