pühapäev, 23. oktoober 2016

"Kisendav trepp" - Jonathan Stroud

1. raamat sarjas "Lockwood & Co"
Autor: Jonathan Stroud
Originaalpealkiri: "The Screaming Staircase"
Tõlkija: Marge Paal
Kirjastus: Pegasus
Formaat: pehmekaaneline
Ilmumisaasta: 2014
Lehekülgi: 358
Goodreads



Lugemise Väljakutse 2016raamat, mida "kõik teised" olid lugenud, aga mina millegipärast polnud
 photo reiting4-5small.jpg 

Suurbritannia kubiseb kummitustest. Kõik neist pole kaugeltki sõbralikud ning nendega tegelemiseks on loodud agentuurid, kus töötavad erivõimetega noored. Lucy Carlyle asub tööle agentuuris Lockwood & Co, mida juhib sarmikas Anthony Lockwood. Pärast seda, kui Lucy ja Lockwood ühe töö käigus inimsäilmed avastavad ja peaaegu surma saavad, peavad nad järgmisena ette võtma Combe Carey mõisa - Inglismaa kõige kummitusterohkema maja. 

Arvamus (sisaldab spoilereid):
Läksin  ilma kindla plaanita raamatukokku ja  nägin seal "Kisendava trepi" kaanepilti. Kus ma elanud olen? Raamat ilmus juba 2014. aastal ning näib, et kõik on seda lugenud, aga mina ei tea sellest midagi. Ma polnud isegi varem Jonathan Stroudi nime kuulnud. Päris piinlik.

Mulle meeldis, kuidas Jonathan Stroud segas fantaasia, õuduse ja krimiloo kokku ja lõi (vähemalt minu jaoks) unikaalse maailma. Samuti tuletas "Kisendav trepp" meelde paljusid armastatuid kirjanduse triosid alates Lindgreni loodud Andersi, Kalle ja Eva-Lottaga ning lõpetades J.K. Rowlingu Harry, Roni ja Herminone'ga. Tegelaste pärast tekkis mõnus nostalgia ning lugu ise oli lahedalt judinaid tekitav. Mina küll ei ütleks, et tegu on keskmisele koolieale suunatud kirjandusega, sest Combe Carey mõis oli paganama jube koht.
Näib, et viimasel ajal juhtun ma lugema just raamatuid, mille naistegelased avaldavad mulle muljet. Lucy oli väga otsusekindel ning mulle meeldis, kuidas ta Lockwoodile pahaks pani, et too teda erilisemana tahtis näidata, kui ta tegelikult oli.  Viis, kuidas ta oma sisetunnet usaldas, aga vaid teatud punktini ning suutis tunnistada oma nõrkusi ning minevikuvigu, oli imetlusväärne. Samuti ajas ta suhtlus George'iga mu pidevalt naerma. See lisas loosse vajaliku huumori ja George oli üldse võrratu. Mulle meeldis, kuidas ta Lockwoodile vastu astus, kui vaja ning tema vajadus uurida, puurida ja kentsakad kombed muutsid ta säravalt ekstsentriliseks ning jätsid eredalt meelde. Tegelastest kõige vähem meeldis mulle uljas Anthony Lockwood. Jah, ta võis olla "geniaalne", vaimukas ja kartmatu juht, kuid kohati oli ta liiga hulljulge ning ta viis infot endale hoida ei kruttinud põnevust üles, vaid ajas mu närvi.
Igatahes oli lugu niivõrd põnev, et kui paar nädalat tagasi olid Selveris raamatud 20% odavamad, ei saanud ma enne poest välja, kui olin ostnud sarja teise raamatu "Sosistav kolp". Üsna pea on mul taas plaanis sukelduda Stroudi loodud judinaid tekitavasse kummitusi täis maailma.
Soovitan kummituslugude austajatele.

Sarja raamatud:
"Kisendav trepp"
"Sosistav kolp"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...