reede, 30. september 2016

"Kui jumal oli jänes" - Sarah Winman

Autor: Sarah Winman
Originaalpealkiri: "When God was a Rabbit"
Kirjastus: Varrak
Formaat: kõvakaaneline
Ilmumisaasta: 2012
Lehekülgi: 286
Goodreads

Lugemise Väljakutse 2016pimekohting raamatuga
 photo reiting4-5small.jpg 

Rahva Raamatu lehel oli romaani sisututvustus nii kaunilt kirja pandud, et ma ei hakanud oma ümberjutustusega seda solkima.
Inglise näitleja ja kirjaniku Sarah Winmani (snd 1964) romaani minajutustajaks on tüdruk nimega Elly, keda ümbritseb kirev galerii kummalisi sugulasi ja tuttavaid: vend, kes kuidagi ei suuda maailmas oma kohta leida; vanemad, kes teinekord otsustavad teha õige äkilisi kannapöördeid; võluv filmistaarist tädi; hakkaja, ajuti lausa üleloomulike võimetega sõbratar; öömajalised, kellest aastatega saavad peresõbrad. Kõik nad on kenad inimesed, kelle elu pole aga sugugi kerge – ei lapsepõlves ega täiskasvanueas, ei 1970. ega 1990. aastatel, ei Londonis, Cornwallis ega New Yorgis. Napis, humoorikas laadis kirjeldab Winman, kuidas sellise seltskonna suhterägastikes ellu jääda ja võib-olla koguni õnnelikuks saada.
Romaan jutustab vennast ja õest, lapsepõlvest ja suureks saamisest, sõpradest ja perekonnast, võidurõõmust ja kaotuskurbusest ning kõigest, mis sinna vahele jääb. Ennekõike aga jutustab see raamat armastusest igal võimalikul kujul.

Arvamus:
Minu "pimekohting" sarnanes rohkem Ameerika filmidest nähtule (pole õrna aimugi, kuidas selliseid kohtinguid kutsutakse), kus iga kümne minuti pärast heliseb kelluke ning sa liigud järgmise inimese juurde. Tiirutasin raamatukogus riiulite vahel, võtsin suvaliselt raamatuid riiulist välja, mõningaid olin juba lugenud, mõnel aitas kaanepildist ja/või pealkirjast, et teos tagasi toppida ja siis nägin ma silmanurgast midagi. Teate seda tunnet, kui pilk libiseb tekstist üle, registreerib ühe sõna, loob seose millegi täiesti jaburaga ja põmm, vastus ongi käes. Minu omaks osutus Sarah Winmani romaan "Kui jumal oli jänes".

Tegu oli hästi kireva looga, mis liikus läbi aastakümnete ning oli omamoodi eneseleidmise ja suureks kasvamise lugu. Kohati oli tekst hüplik ning kuna eesti keeles ei eristata asesõnaga "tema" sugu, siis  võttis mul peatükkide alguses ja ajahüpete puhul aega, et aru saada, kellest juttu oli. Autor kasutas loos mitmel korral ettehoiatamist (ja jälle pole mul õrna aimugi, kuidas seda tegelikult kutsutakse), mis lõi omamoodi pineva olukorra, sest lugejana ma teadsin, et midagi on tulemas, aga mis täpselt, jäi saladuseks, kuni õige hetk kätte jõudis. Loosse põimitud maagilise realismi elemendid olid huvitavad ning lisasid omapärastele tegelastele fooniks just vajaliku müstilise õhustiku.
Kokkuvõtteks võin vaid öelda, et mul oli väga huvitav lugeda, kuidas raamatutegelaste elusaatused põimusid ning kuidas nad oma murede ja rõõmudega toime tulid. Soovitan.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...