reede, 19. august 2016

"Entreat Me" - Grace Draven

Autor: Grace Draven
Originaalpealkiri: "Entreat Me"
Formaat: e-raamat
Ilmumisaasta: 2013
Lehekülgi: 461
Goodreads


  Lugemise Väljakutse 2016: võlukunsti raamat
 photo reiting4small.jpg

 Aastasadu needuse all kannatanud sõdalane Ballard on mõistust kaotamas, kuid kauni neiuga koju saabunud poeg annab lootust, et needust on võimalik murda. Imeilusale Cinniale järgneb aga tolle vanem õde Louvaen, kelle sihiks on päästa Cinnia maine hävingust, mida Gaviniga kooselu kaasa tooks. Sihikindel naine ei lase end morjendada mahajäetud, musta maagia all ägavast lossist, mida ümbritsevad verd ihkavad roosid ega ka ähvardusi külvavast võimsast maagist. Lossi needusest räsitud peremees lööb aga Louvaenil jalad alt. Näib, et needuse hävitamiseks on vaja mõlema õe armastust. 

Arvamus:


Tegu on peamiselt muinasjutu "Tulipunane lilleke" huvitava ja omanäolise  ümberjutustusega, kuid samas meenus mulle raamatut lugedes üks iiri? muinasjutt, kus noormees raius maha haldjate puu ning talle pandud needuse tõttu hakkas ise puuks muutuma. Kui mulle vaid meenuks selle pealkiri.  

Mulle meeldis, kuidas Grace Draven muinasjuttudest tuttavad detailid oma loosse põimis ja hoopis midagi omanäolist lõi - Draveni maailm oli segu keskaegsest Euroopast ning fantaasiamaailmast, kus lokkas metsik maagia. Tegevus toimus keset aasta kõige külmemat aega ning enamasti unarusse jäetud lossis, mis lisas loosse salapära ja seda mõnusat hõngu, mida üks korralik võlukunsti raamat vajab. Autentsuse lisamiseks kirjeldas autor lummavalt lossiasukate igapäevaelu ning -tegemisi.

Loo suurimaks probleemiks oli tempo. "Entreat Me" algas äärmiselt huvitavalt ning ka loo lõpp oli tohutult põnev, kuid umbes kümme protsenti raamatu keskpaigas olid päris igavad. Peamiselt oli tegu Ballardi ja Louvaeni intiimstseenidega ning kuigi need olid hästi kirjutatud, eelistanuks ma, et autor oleks mõnes kohas lugeja ees magamistoa ukse kinni löönud.

pilt pärit: quotesgram
Kangelanna Louvaen oli põikpäine ning tohutult sihikindel. Naine hakkas mulle meeldima, kui ta rikast kaupmeest relvaga sihtis ning mida rohkem ma Lou'st teada sain, seda sümpaatsemaks ta muutus. Tegu oli tõeliselt kange naisega. Samuti meeldis mulle, et ta ei lasknud ümbritseval end mõjutada ning kuigi naine ise loo käigus muutus, suhtus ta maagiasse raamatu lõpus täpselt samamoodi nagu selle alguses. 
Eriti meeldis mulle, kuidas autor andis roosidele, mida enamasti kujutatakse positiivses valguses, nii kurjakuulutava ja jubeda roll. Viis kuidas need Ballardi piinasid, oli võigas. Loo kangelane jäi natuke Lou varju, kuid oli sellegi poolest huvitav tegelane, kellele ma kaasa tundsin ning lootsin, et needus murtakse ja mees saab vabaks. Gavini ja Cinnia loole ei pööratud nii suurt tähelepanu nagu ma tahtnuks.
Huvitav ja omapärane fantaasiaromaan, mida julgen soovitada. Kindlasti ei jää see ainsaks Grace Draveni raamatuks, mida ma loen.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...