laupäev, 27. veebruar 2016

"Tulemüür" - Henning Mankell

Kurt Wallanderi sarja 8. raamat
Autor: Henning Mankell
Originaalpealkiri: "Brandvägg"
Tõlkija: Kadri Papp
Kirjastus: Varrak
Formaat: pehmekaaneline raamat
Ilmumisaasta: 2012
Lehekülgi: 462
Goodreads

  Lugemise Väljakutse 2016kolmandas reavahes, paremalt teises ja ülevalt kolmandas riiulis vasakult kaheksas raamat
 photo reiting4small.jpg
1997. aasta sügis. Mees teeb õhtul jalutuskäiku ja peatub pangaautomaadi juures. Mõni tund hiljem leiab turvamees ta surnuna. Kaks tüdrukut tapavad jõhkralt taksojuhi. Politsei tabab nad kiiresti ning neiud tunnistavad teo üles, kuid ühel neist õnnestub põgeneda. Mõni aeg hiljem tabab ümbruskonda elektrikatkestus ning alajaama saadetud montöör teeb jubeda avastuse.
Uurimisrühma eesotsas olev Kurt Wallander aimab, et kõik kolm juhtumit on kuidagi omavahel seotud. Samal ajal raskendab uurimist Wallanderi vastu esitatud süüdistus - mees olevat nimelt alaealist kahtlusalust peksnud.

Arvamus (sisaldab spoilereid):
No öelge nüüd, miks krimka, kus autor kirjeldab uurija igapäevategevusi, mind niivõrd kaasa haarab, et ma selle ühe päevaga läbi loen? On kellelgi vastust? Olgu selleks siis autori stiil, Kurt Wallanderi tegelaskuju või tõlkija suurepärane töö, aga lugu Rootsi politseitööst haarab mind iga kord niivõrd kaasa, et reaalne maailm naaseb alles siis, kui raamat on läbi.

Lugemise väljakutses on sel aastal tarvis raamatukogu kindlast vahest ja kindlalt riiulilt võtta raamat ja see läbi lugeda. Mässaja nagu ma olen, tegin sohki. Nimelt olid kolmandas vahes paremalt teises ja ülevalt kolmandas riiulis Dick Francise romaanid ja kuigi mulle meeldivad Francise raamatud (hobused - jeee), olid selles, mingil põhjusel pooltühjas riiulis, vaid need raamatud, mida ma olin juba lugenud. Niisiis astusin sammukese tagasi ja võtsin arvesse ka pooliku reavahe ning tulemuseks oli "Tulemüür". Mulle  võivad ju Dick Francise  raamatud meeldida, kuid ma armastan Henning Mankelli Kurt Wallanderi romaane (topelt jeee). Niisiis pikemalt aru pidamata krahmasin raamatu kaasa.
"Tulemüür" oli tohutult paks, aga põnev raamat juhtumist, mis esitas küsimuse, kui haavatavaks tänapäevane tehnoloogia ja selle areng ühiskonna tegelikult muudavad. Inimesi on igasuguseid ja päris kindlasti on ka neid, kes mõtlevad samuti nagu selle loo kurjategijad. Niisiis, pange vaim valmis. Kaks esmapilgul erinevat juhtumit, põimuvad üheks väga keeruliseks looks, mille lahti harutamine paneb politseinike tervise, mõistuse ja ka elud ohtu.
Wallanderi elu pole ka teistes romaanides just eriliselt helge olnud, aga selles loos oli mul mehest südamest kahju. Päris kindlasti pole Kurt Wallander täiuslik - ta on kinnine, hoiab asju enda teada ja käitub mõnikord lausa hullumeelselt, kuid "Tulemüüris" järgnes üks hoop teisele. Mehe ülemus ei uskunud teda, töökaaslane, keda ta ka sõbraks pidi, loopis Wallanderile kaikaid kodaratesse nii et uurija ise ei saanud sellest arugi ning mehe armuelu oli null.
Ja kogu selle viletsuse sees rühkis Wallander endasi, põikles kuulide eest, lahendas juhtumi ja leidis romaani viimasel lehel, et langetas õige otsuse, kui politseinikuks hakkas. 

Sarja raamatud: 

"Riia verekoerad"
"Valge emalõvi"
"Naeratav mees"
"Valejälg"
"Viies naine"
"Sammu võrra maas"
"Tulemüür" 
"Püramiid"
"Murelik mees" 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...