laupäev, 27. veebruar 2016

"Thief of Shadows" - Elizabeth Hoyt

4. raamat sarjas "Maiden Lane"
Peategelased: Winter Makepeace ja Isabel Beckinhall
Autor: Elizabeth Hoyt
Originaalpealkiri: "Thief of Shadows"
Kirjastus: Grand Central Publishing
Formaat: pehmekaaneline raamat
Ilmumisaasta: 2015
Lehekülgi: 384
Goodreads

 photo reiting5small.jpg 
Winter Makepeace elab topeltelu. Päeval on ta rahumeelne orbudekodu direktor. Öö toob aga välja Winteri loomuse tumedama poole. Pimeduse varjus saab mehest St. Gilesi Kummitus - kaitsja, õigusemõistja ja tagaotsitav. Kuid kui kaunis aristokraat läbipekstud ja haavatud St. Gilesi Kummituse elu päästab, pole mehel aimugi, et ta kaks elu on kokku põrkamas.
Leedi Isabel Beckinhall'ile meeldivad väljakutsed. Kuid kui talle saab ülesandeks õpetada orbudekodu direktorile kõrgseltskonna kombeid, ei saa naine aru, miks mehe silmad nii tuttavad näivad. 
Samal ajal kaovad St. Gilesist väikesed tüdrukud ning kui Winter saab vihje, et laste vargusega on seotud keegi kõrgklassist, otsustab mees leedi Isabeli tunde ära kasutades tõeni jõuda.

Arvamus:
Elizabeth Hoyt on vähemalt minu silmis ajalooliste armastusromaanide kuninganna.
Selle loo tegelased olid taas pärit väga erinevatest keskkondadest. Isabel oli kõrgseltskonnast pärit lesk ja Winter Londoni halvima linnaosa orbudekodu direktor. Või nii see vähemalt esmapilgul näis, sest tegelikult oli peategelastes peidus hoopis rohkemat. Ma nautisin nende sõnavahetusi ja elasin kaasa Isabeli ja Winteri suhte arengule. Peale seisundi lahutas peategelasi (vähemalt naise arust) ka fakt, et Isabel oli mehest üle viie aasta vanem.
Naine võis ju olla huvitatud viimasest moest ning nautida luksusi, kuid tal oli piisavalt julgust, et haavatud mees rahvamassi käest päästa ning ta oli äärmiselt suure südamega naine. See kuidas ta Penelope'i plaanile vastu töötas ja orbudekodu heaolule mõtles, näitas selgelt kui tark Isabel ta tegelikult oli. Samuti meeldis mulle, et ta oli armastuse vallas Winterist tunduvalt kogenum.
Ausalt öeldes ei uskunud ma, et üsna kuiv ja puine Winter Makepeace suudab jõepiraat Mickey O'Connorile konkurentsi pakkuda, aga ta sai sellega edukalt hakkama. Mehe viis end vaos hoida vaid varjas, kui väga ta hoolis St. Gilesi lastest ja mida ta nende päästmiseks oli valmis tegema. Mulle meeldis, kui tõsiselt ta suhtus seksi ja armastusse ning Winteri nutikas tegutsemine, kui ta lõpuks otsustas, et Isabeli nimel tasub võidelda ja kõik mängu pani, tõi mu näole laia naeratuse. 
Seekord oli iga peatüki ees jupike St. Gilesi Kummituse legendist, mis oli päris sünge aga väga huvitav. Ma loodan, et kunagi korjab Elizabeth Hoyt kõik oma muinaslood kokku ja avaldab need eraldi raamatuna. Ja siis juba koos kaunite illustratsioonidega. Ma oleksin esimeste seas, kes endale selle raamatu ostaksid.
Hinnangust võrratu jäi seekord üsna vähe puudu. Mulle jäi nimelt mulje, et tüdrukute varastamise juhtum jäi natuke peategelaste suhte varju ja ei saanud piisavalt paberiruumi. Ma tahtsin rohkem teada nende olukorrast ja ka emotsioonidest enne ja pärast päästmist. Aga see oli tõesti ka ainus asi, mille kallal ma norida võin.
Selles romaanis oli nii romantikat kui ka põnevust ja salapära ning "Thief of Shadows" oli igati vääriline jätk hämmastavale sarjale. 

Sarja raamatud:

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...