laupäev, 9. jaanuar 2016

"Viper's Run" - Jamie Begley

2. raamat sarjas "The Last Riders" 
Peategelased: Winter ja Viper
Autor: Jamie Begley
Originaalpealkiri: "Viper's Run"
Kirjastus: Young Ink Press, LLC
Formaat: e-raamat
Ilmumisaasta: 2014
Lehekülgi: 277
Goodreads 


 Around the Year in 52 Books: raamat autorilt, kelle avastasin 2015. aastal
 photo reiting3-5small.jpg 
Winter Simmons saab elu suurima üllatuse, kui avastab, et James Locker, kellega ta viimased kaks aastat on kohtamas käinud, on The Last Riders president Viper. Winter on keskkooli direktor, kes ei kavatse rikkuda oma reputatsiooni mehe pärast, kes on talle kaks aastat valetanud, seega lõpetab naine Viperiga kõik suhted.
Viper on viimased kaks aastat oma venna mõrtsukat jahtinud ning hoidis sellepärast oma isikut Winteri eest saladuses. Kuid nüüd tahab ta naisega tõelist suhet, aga Winter ei anna mehele uut võimalust. Kui Winter kallaletungis rängalt viga saab, vajab ta taastumise ajal abi ning Viper kasutab võimalust. Ta viib naise klubimajja elama ning üritab tolle usaldust ja armastust tagasi võita.

Arvamus (sisaldab spoilereid):
Tunduvalt parem, kui sarja esimene osa "Razer's Ride". Raamatus oli küll õigekirjavigu, kuid ma oli loost nii haaratud, et ei pannud neid lõpuks enam eriti tähele. Loodan siiski, et autor leiab proovilugeja, kes tulevikus vähemalt mingi osa vigu ära aitab parandada, enne kui käsikirjast raamat saab.
Seekordne lugu keerles Viperi ja Winteri ümber. Winter satub jõhkra kallaletungi ohvriks ning Viper viib ta klubimajja, et ta saaks aidata naisel taastuda ja samas teda ka kaitsta kuna naise ründaja on ikka veel vabaduses. 

Mulle meeldis Viper hoopis rohkem kui Razer. Viperi põhjus Winterit teadmatuses hoida, oli vähemalt arusaadavam, kui Razeri oma. Aga mulle meeldis ka, kuidas ta kõik mängu pani, et Winter tagasi saada ning ei vandunud alla. Kõik feministid hüppasid praegu püsti ja karjuvad mu peale, aga ma ei hooli sellest. Jep, mulle meeldis kamandav ja macholik Viper, kes muutus piisavalt, et Winter tagasi võita, aga samas ei kaotanud kontrolli oma klubi üle ja oli ka loo lõpus tõeline badass.
Winter oli lahe kangelanna. Mulle meeldis ta nutikus ja see, kuidas ta suutis Shade'i ja Lily'ga seotud teravaid olukordi siluda. (Shade ja Lily ... ma ei jõua oodata, millal nende looni jõuan.) Viis, kuidas Winter Viperi tätoveeringut luges oli hämmastav ja see, kuidas ta Shade'i hääle sai, ajas mu itsitama. Ning kui ta oma põgenemiskatseid teostas, siis ma lausa naersin laginal. Winter teadis, mida tahtis ja oli valmis selle eest võitlema.
Mul on ikka veel probleeme mõistmaks naisi, kes klubisse kuuluvad, kuid samas pole ma ka mingi kohtumõistja. Eks igaüks elab oma elu nii nagu tahab ja senikaua kui kõik toimub vastastikusel kokkuleppel on kõik korras. Evie hakkas mulle selles raamatus aina rohkem meeldima. Oma voodielule vaatamata oli ta hea sõber ja klubile lojaalne.
Esimene osa lõppes nii huvitavalt, et ma pidin kohe teise osa hankima, et teada, mis edasi saab. Mulle näib, et see sari on nagu puzzle - mõlemas raamatus on korralik ja terviklik lugu, kuid autor annab killukesi ning siis sa märkad, et pilt on mitmeid kordi suurem ja sa oled kokku saanud vaid osa sellest. Ja nüüd pärast "Viper's Run" lugemist laadisin ma juba järgmise raamatu "Knox's Stand" alla, sest ma olen taas põnevil ja tahan teada, mis edasi saab.
Põnev ja äärmiselt kuum lugu mootorratturite klubi presidendist ja keskkooli direktorist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...