laupäev, 31. oktoober 2015

"A Court of Thorns and Roses" - Sarah J. Maas

1. osa sarjas "A Court of Thorns and Roses"
Autor: Sarah J. Maas
Originaalpealkiri: "A Court of Thorns and Roses"
Kirjastus: Bloomsbury
Formaat: pehmekaaneline raamat
Ilmumisaasta: 2015
Lehekülgi: 420
Goodreads


 photo reiting3small.jpg


 
Kui 19-aastane kütt Feyre tapab hundi, ilmub ta koduuksele maruvihane koletis, kes nõuab  õiglust. Kuna Feyre võttis elu, peab ta vastutasuks loovutama enda oma. Feyre on sunnitud jätma oma kodu ja perekonna ning reisima maagilisele maale, millest räägitakse imepäraseid, kuid samas kohutavaid legende.

Tema vangistaja Tamlin polegi tegelikult koletis, vaid surematu haldjas, kes kunagi seda maad valitses. Nüüd aga kannatab kogu haldjaõukond needuse all, mis näib iga päevaga aina tugevamaks muutuvat. Haldjatega koos elades tekivad Feyre’il Tamlini vastu tunded ja ka mees näib neile vastavat. Kuid kui neiul ei õnnestu needust peatada, siis on  nii nende suhe kui ka kogu haldjamaailm hukule määratud.

Arvamus:
Haldjad pole mulle kunagi eriti meeldinud. Ainsaks erandiks võib vist pidada muinasjuttu Pöial-Liisist, kus haldjad tõesti vastasid mu ootustele. Kusjuures ma ei arva, et kõik haldjad peaksid liblikatiibadel ühelt õielt teisele lendama. Ka Mercy Thompsoni maailma haldjarahvas on erinevatel hetkedel suutnud mulle muljet avaldada. 

Aga nüüd siis raamatu juurde. „A Court of Thorns and Roses“ on kõigile tuttava muinasjutu „Kaunitar ja koletis“ ümberjutustus.  Võin vähemagi kahtluseta öelda, et tegu oli  huvitava, kuid samas minu jaoks üsna probleemse looga. Alguses köitis mind Feyre meeleheide, visadus ja vastutustunne. Sarah J. Maas kirjeldas meisterlikult talvist metsa ja küla ning kui haldjad lõpuks kohale jõudsid, ootasin ma, et järgneb midagi täiesti ennenägematut. Kahjuks pidin suures osas pettuma. 

Visa ja siiani üsna taibukas Feyre muutus haldjariigis abituks näitsikuks, kes vajas pidevalt päästmist nii haldjariigi ohtlike asukate kui omaenda lolluse käest. Alles raamatu viimases veerandis suutis ta osa oma südikusest üles leida ning siis muutus lugu tõeliselt põnevamaks.  Kui raamatu keskpaigas haigutasin igavusest, siis loo lõpus toimuvate katsete ajal ma lausa neelasin iga sõna.

Loo kangelane Tamlin polnud minu silmis eriti huvitav. Ma ei suutnud seda tegelast silmade ette manada. Ta näis pidevalt seisvat mingis hämus ja lõpuks hakkas see närvidele käima. Samuti ei suutnud ma Tamlini ja Feyre’i koos ette kujutada. Nende ühised stseenid jäid plassiks ja suur armastus ebausutavaks. Hoopis huvitavamad tegelased olid Lucien ja Rhysand. Rhysand loomulikult kaotas suure osa oma võlust, kui ta hakkas Feyre’i kohtlema nagu oma isiklikku mänguasja. Lucien ärgitas mind edasi lugema. Ma tahtsin temast rohkem teada saada ning kui sarja teine raamat oleks temast, siis innustaks see mind sarja lugemist jätkama. Praegu mul seda plaanis ei ole. 

Nüüd siis selle juurde, milles ma kõige rohkem pettusin – Sarah J. Maasi kidakeelsus haldjamaa suhtes. Loomulikult oli ka minu eksemplaris kena kaart ning ka mina lugesin lõike sõja ja ajaloo kohta, kuid ma lihtsalt ei saanud sellest maailmast sotti. Erinevad õukonnad, mida kutsuti aastaaegade ja muu sellise järgi. Miks? Kas kevadõukonnas oli siis alati kevad? Aga selle elanikud tähistasid suvist pööripäeva. Miks oli siis tegu kevadõukonnaga? Miks oli vaja mainida kõiki neid erinevaid õukondi ja jätta lugeja terveks aastaks piinlema? Sest just nii ma pärast raamatu lõppu tundsin. Siis sain vihaseks ja otsustasin, et kui just ei juhtu ime, ma sarja edasi ei loe.

Minu tutvusringkonna lugejad on peaaegu eranditult andnud raamatule kõrge hinnangu ja seepärast olen ma natuke löödud. Mul on tunne, et olen millestki ilma jäänud, sest ei leia seda miskit, mis nende silmis raamatu nii eriliseks teeb.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...