esmaspäev, 30. märts 2015

"Pööripäev" ja "Hirmuilm" - Simon Holt

Proovikivi: 2. ja 3. osa triloogiast 

"Neeljate" triloogia 2. osa
Originaalpealkiri: "Soulstice"
Tõlkija: Sash Uusjärv
Pegasus 2011

Esimese raamatu sündmustest on möödunud pea pool aastat ja Reggie on üritanud oma eluga edasi minna. Kuid lähenemas on suvine pööripäev ja kuigi neeljad suudavad inimesi üle võtta vaid talvisel pööripäeval, tunneb neiu, et seekord on midagi teisiti. Neeljatel on midagi kavas ning ootamatu külaline vaid kinnitab Reggie kahtlusi, et hullemad ajad on veel ees. 



"Neeljate" triloogia 3. osa 
Originaalpealkiri: "Fearscape"
Tõlkija: Sash Uusjärv
Pegasus 2013


Aasta tagasi avastas Reggie neeljate olemasolu. Taas on saabumas talvine pööripäev, kuid sel aastal ei saa Reggie kedagi päästa, sest ta ise vajab päästmist. Neiu isa peab teda hulluks ning  keeldub Aaronile ütlemast, kus Reggie asub. Viimases hädas pöördub Aaron inimese poole, kes on omal nahal neeljate korraldatud jubedusi tundnud.

Minu arvamus:
Õudus pole kohe kindlasti minu žanr, kuid seda sarja ma nautisin. Teise raamatu lugemise ajal tegin küll pea neljanädalase pausi. Ma alustasin "Pööripäeva" veebruaris ning olin loost lummatud. Autor suutis mind paar korda tõeliselt üllatada ning Reggie kogemused neeljatega muutusid aina hullemaks. Raamatus oli veel rohkem pinget ja pinevust kui esimeses osas. Ning siis umbes kuus lehekülge enne lõppu, tekkis mul tunne, et osa lõppeb väga halvasti ning ma ei suutnud enam edasi lugeda.

Olukord polnud kiita. Ma ei suutnud pea kuu aega midagi asjalikku lugeda, vaid tarbisin suures koguses mootorratturite lugusid.  Alles siis kui avastasin Anne Bishopi raamatu "Written in Red", suutsin ma end piisavalt koguda, et taas "Pööripäeva" juurde naasta. Seda veidram on, et kohe pärast teise osa lõpetamist hakkasin ma "Hirmuilma" lugema ning lugesin selle läbi vähem kui 24 tunniga. 

Kolmas osa oli hea. See oli tempokas ja kõhe, kuid sellele vaatamata suutis Reggie mind mitmel korral südamest naerma ajada. Tema vaimukus ja võime vastu pidada olid aukartustäratavad. Hirmuilmad, mida ma viimases osas oli sunnitud külastama, olid minu jaoks kõige hullemad. Eriti see, kus lõhnadest juttu oli - mul on tundlik nina ja elav fantaasia ning kui Reggie söögituppa jõudis, võitlesin ma okserefleksiga ning kaalusin tõsiselt lõikude vahelejätmist.

Aaroni muutumine tuli paraja šokina. Tegelikult tundsin, nagu oleks mind petetud, sest ei saanud noormehe teekonnale kaasa elada. Kuid mulle meeldis, kuhu ta välja jõudis ja milleks lõpuks suuteline oli. Selline sõber peaks olema igaühel. Kõige ärritavamad tegelased selles osas ja tegelikult kogu sarjas olid Reggie vanemad. Ma olin neis nii pettunud - eriti Reggie emas. Reggie isa suutis viimases osas end minu silmis pisut lunastada. Loodetavasti suudab Reggie talle andestada.

Mind jäi sarja lõpp natuke häirima. Ma soovisin natuke konkreetsemat lõppu ja rohkem vastuseid. Samuti oli romantiline element raamatu lõpus kuidagi kohatu. Võibolla virisen ma sellepärast, et tegelikult polnud ma eriline Reggie väljavalitu fänn.

Head õuduslood nii noortele kui ka natuke vanematele.

 photo reiting4small.jpg 
 Triloogia osad:
"Pööripäev"
"Hirmuilm"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...