laupäev, 17. jaanuar 2015

"Neelatud" - Simon Holt

1. raamat "Neeljate" triloogias
Originaalpealkiri: "The Devouring"
Tõlkija: Sash Uusjärv
Pegasus 2009

Proovikivi: 1. osa triloogiast

Õudukatefänn Reggie leiab raamatupoest päeviku, mis räägib neeljatest - olenditest, kes kahkjaööl ringi liiguvad ja hirmul inimeste kehad oma valdusesse haaravad. Tüdruku arust on tegu vaid väljamõeldisega ning ta loeb päevikut unejutuna oma väikevennale. Kuid kui Henry hakkab pärast kahkjaööd kummaliselt käituma, tuleb välja, et tegu pole vaid vaimuhaige naise jahumisega, vaid neeljad on päriselt olemas. Reggie peab silmitsi seisma oma suurimate hirmudega, et Henry neeljate käest päästa. Kui see üldse on võimalik.

Arvamus:
Reeglina ma ei loe ega vaata õudukaid . "Dracula" sai teismelisena läbi loetud ja ma käisin kinos ka filmi vaatamas. Sellele järgnes kaks nädalat luupainajaid. Pole vist mõtet öelda, et ma ei soovinud seda kogemust korrata. Kuid sõbranna soovitas sarja üha uuesti ja uuesti ning lõpuks otsustasin ma õnne katsuda. Tuli välja, et ma olen ka praegu täpselt samasugune jänes, nagu aastaid tagasi. Ma ei saanud raamatut ühe päevaga läbi ning terve öö nägin ma musti varje ja zombistunud närilisi, kes mind mööda lõputuid koridore ja inimtühja linna taga ajasid. Õnneks lõpetasin järgmisel päeval raamatu ning teisel ööl enam painajaid ei näinud.
Sündmustik oli huvitav ning hoidis mind kaks päeva korralikult ärevil. Kuid raamatus oli mitmeid väga ilgeid stseene, eriti raamatu lõpupoole, mis minusugusele nõrganärvilisele kohe üldse ei sobinud. Üks on kindel, ma ei vaata enam kunagi kloune sama pilguga.
Pilt pärit tumblr blogist Sparkle
Reggie oli huvitav ja mitmekülgne tegelane. Ta armastas oma venda väga, kuid samas tahtis ka tema laps olla, mis aga tänu ta vanemate tegudele oli täiesti võimatu. Pole siis ime, et kohati kumas loost läbi Reggie vastumeelsus olla Henry hooldaja. Reggie isa jättis üsna ükskõikse ja külma tüübi mulje. Ma sain aru, et ta oli liimist lahti, kuid laste vastu oleks ometi võinud rohkem tundeid välja näidati. Jäi aga hoopis mulje, et ta süüdistas Reggiet juhtunus. Õnneks oli Reggiel Aaron. Taas üks suurepärane näide parimast sõbrast. See poiss oleks tüdruku nimel läinud läbi tule, vee ja vasktorude ning kui vaja, siis korranud seda uuesti, nii et silm ka poleks pilkunud. Mulle meeldivad lood sellisest sõprusest. 
Henry muutumine oli õõvastav - ühel päeval armas ja kartlik poiss ning järgmisel teiste nõrkustel mängiv manipulaator.  Autor suutis selle nii jubedaks muuta, et mul jooksid külmavärinad mööda selga alla. Ma ei tea millal, aga üritan julgust koguda, et ka triloogia teised osad läbi lugeda. Millegi pärast on tunne, et Reggie ja ta lähedaste jaoks muutuvad asjad vaid hullemaks.
Hea raamat. Soovitan kõigile tiigrikutsudele.

 photo reiting4small.jpg
Triloogia osad:
"Neelatud"
"Pööripäev"
"Hirmuilm"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...