kolmapäev, 15. jaanuar 2014

Hallid ajurakud veavad alt

Eelmise nädala reedel töölt koju sõites taipasin, et üürgan vaikses autos laulda. Mingi osa ajust jõudis veel mõelda, oh-ho, väga halb märk, aga siis meenus järgmine köitev viisijupp ja nii ma koduväravasse jõudsin. 
Peatasin auto, ronisin välja, avasin väravad ja garaažiuksed, istusin masinasse ning sõitsin garaaži. Ja siis tekkiski probleem. Kuidas auto seisma jätta? Vahtisin pingsalt rooli, käigukangi ja ei midagi. Asusin nuppe torkima. Peale läksid täistuled, kojamehed sahisesid üle niiske esiklaasi, aga mootor nurrus edasi. Üritasin meeleheitlikult oma hommikust rutiini meenutada. Mälusopist tuli silme ette pilt mustast kobakast, mille küljes välgatas midagi metalset. "Võti!" juubeldasin endamisi. Ja ennnäe teiselt poolt rooli ma selle imeasja leidsingi. Üks pööre ning mootor seiskus. Ronisin autost välja, sulgesin uksed ja vantsisin tuppa. Leidsin kraadiklaasi ning üsna pea oli tõestus käes - 38,5 kraadi.
Võtsin rohtu, jõin teed ja mineraalvett ning kukkusin voodisse. Kell oli reedel natuke üle nelja. Ärkasin kell kümme laupäeva hommikul. Palavikku ei olnud, vaid neelamine valmistas põrguvalu. Nädalavahetusel jõin ära pea vannitäie teed ning esmaspäevaks olin taas jalul. Pilt oli selge ja mõistus töötas laitmatult. Kui nüüd veel hääl ka tagasi tuleks...

PS. Hea, et ma üksi ei ela.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...