teisipäev, 31. detsember 2013

"Mystery Man" - Kristen Ashley

1. raamat sarjas "Dream Man"
Peategelased: Gwendolyn Kidd ja Cabe "Hawk" Delgado

Poolteist aastat tagasi limpsis väikses mustas kleidis Gwen baaris cosmopolitani, kui sisenes ta unistuste mees - nägus ja kuum. Hommikul ärkas Gwen rahuldatuna, kuid üksi. Naine arvas, et tegu oligi üheöösuhtega, kuid mõne öö pärast oli mees tagasi. 
Gwen ei tea siiani oma kuumast  kutist mitte midagi peale fakti, et too on voodis hea. Kõik muutub päeval, mil Gweni põrgulik õde Ginger satub jamasse. Gwen on õe probleemidega harjunud, kuid seekordne jama tundub olevat hullem kui eelmised. Tahtes teada, milles on asi, läheb Gwen Gingeri poiss-sõbra juurde, kes kuulub mootorrattajõuku. See käik tõstab naise aga allilma huviorbiiti.
Cabe "Hawk" Delgadol ei jää muud üle, kui ööpimedusest päevavalgusse astuda ning oma voodipartnerit kaitsma asuda. Üsna pea taipab mees, et paarist ööst nädalas ei piisa. Ta tahab päris suhet. Gwen otsustab, et tal pole kamandavat ja ülbet Hawk'i vaja ning üritab "suhet" lõpetada. Mis muidugi ei õnnestu.

Arvamus:
Kõik, kes mind tunnevad, teavad, et ma olen kiire lugeja. Kuna mul on unega probleeme, siis õhtu ja poole ööga raamat läbi lugeda, pole minu käes mingi kunst. Seda raamatut lugesin ma kaks nädalat. Kaks paganama nädalat. Pärast viimast lehekülge oli tahtmine jäätises lausa supelda. (Lastel on lohutusmänguasi või -tekk. Mul oli lapsepõlves kaisukaru, mis minuga igale poole kaasa rändas. Kui ma vanemaks sain, vahetas kaisukaru välja raamat ning hiljem lisandus raamatule jäätis.) Pärast toda pingutus tundsin ma, et väärin suur kaustäit piparmündijäätist.
"Mystery Man"  oli liiga pikk. Ma ootasin lõppu, aga iga kord kindle nuppu vajutades leidsin järgmise hiiglama pika ja lohiseva peatüki.
Ma sain aru, et kangelasel oli väga traagiline minevik,  kuid see ei andnud talle mingit õigust olla persevest ja varitseja. Ma ei saanud üle ega ümber neist igapäevastest raportitest, mida Hawk oma meestelt Gweni kohta nõudis. Mehe ülbe ja macholik käitumine muutus kiiresti väga tüütuks. Iga peatükiga tahtsin ma aina rohkem ja rohkem, et keegi Hawkile koha kätte näitaks. Reaalses elus oleks mõistlik ja arukas  naine mõelnud kohtu poolt väljastatud lähenemiskeelu ja valvekoera muretsemisele, mitte ihaleva pilguga Hawkile otsa vahtinud.
Ma ei saanud aru, miks kõik mehed Gweni sabas jooksid ja teda endale tahtsid.  Nähtavasti käivitas hädas näitsik nende kaitsjainstinktid. Või nad arvasid, et Gwen on lihtne saak. Tibi magas ju poolteist aastat mehega, kelle nime ta ei teadnud. Milline naine niimoodi teeb? Mul pole sõnu oma tunnete kirjeldamiseks. Nii loll ei saa ju üks naine ometi olla. Kuidas saab seda romantiliseks pidada, kui sa magad võhivõõraga, kes su majja öösiti sisse hiilib nagu murdvaras? Isegi huumorist (nii palju, kui seda oli) ei suutnud ma rõõmu tunda, sest peategelased olid nii jaburad.
Ma olen nüüd üsna mitut Kristen Ashley raamatut lugenud ning kõik ta tegelased kõlavad ja käituvad sarnaselt. Kangelased kasutavad samu fraase ja žeste ning vaieldamatult kõik kangelannad on hilpude ja kingade hullud. Ma tõesti tahan lugeda autori raamatut, kus kangelanna ei kirjelda üksikasjalikult iga oma riietust.

Hinne: 1 / 5
Sarja raamatud:
"Mystery Man"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...