teisipäev, 31. detsember 2013

"Elusäde" - Erich Maria Remarque

Originaalpealkiri: "Der Funke Leben"
Tõlkija: Alfred Reier
Eesti Raamat 1996

509 on olnud viimased kümme aastat vang Natsi-Saksamaa koonduslaagris. Tema ja  teised elavad laibad eksisteerivad laagri osas, mis on mõeldud raskelt haigetele ja surijatele.  Kui lähedal olevat linna pommitavad liitlasvägede lennukid, taipab 509, et sõda võib varsti lõppeda. Kui vaid tema ja ta kaaslased suudaksid veel natuke vastu pidada.

Arvamus:
Mul pole sõnu, et väljendada tundeid, mis mind romaani lugedes valdasid. Lugu oli südantlõhestavalt kurb, liigutav, vihaleajav, aga kummaliselt positiivne. Ma nutsin palju ning mõtlesin ajaloo ja oma perekonna peale. Ja kurva fakti peale, et inimesed lihtsalt ei õpi - tõsiasi, mida 509-ga kõnelev kommunist väga ilmekalt tõestas.
"Elusäde" oli nii hea, et pärast raamatu lõppu võtsin ma paberilehe, lugesin üle oma lemmikkohad ja kirjutasin mõned neist paberile.

Katkendid raamatust:
"See, et vaimu ei saa murda, on odav romaanifraas. Peaaegu igat vastupanu saab murda; selleks on tarvis ainult piisavalt aega ja võimalusi."

"Mõttetu vaprus on kindel enesetapp."

"Eile oli ammu."

"Õgigem lootust, kui meil midagi muud ei ole. Õgigem kogu olemasolevat lootust. Õgigem kahurimürinat! Me peame ellu jääma! Me jääme ellu!"

"Iga türannia vajab vägivalda. Ja iga aastaga aina rohkem; mitte vähem. See on nende saatus. Ja alati ka nende lõpp."

"Miks sa meiega ei tule?" kordas ta siis.
"Just selle pärast mitte. Kui sina väljas võimule pääseksid, laseksid sa mind likvideerida. Mina sind mitte. Selles ongi põhjus."

 Hinne: 6 / 5

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...