pühapäev, 27. oktoober 2013

"Suveõhtud" - Susan Mallery

8. raamat sarjast "Fool's Gold".
Peategelased: Annabelle Weiss ja Shane Stryker
Originaalpealkiri: "Summer Nights"
Tõlkija: Raili Puskar
Ersen 2013

Hobuste aretaja Shane Stryker on teinud kirega lõpparve. Ta on otsustanud siduda end naisega, kes on rahul rantšopidaja vaikse eluga. Ja väikest kasvu tuline punapea, kes teda kohalikus baaris pimestab, pole sugugi see, keda ta vajab.
Väikelinna raamatukogutöötaja Annabelle Weiss on näinud end ikka pigem leebe tüdruku kui sireenina ja seetõttu ei saa ta aru, miks Shane teda eemale tõukab. Shane'il on temast täiesti vale pilt, kuid üksnes Shane saab aidata tal Fool's Goldi festivaliks valmistuda. Ja võib-olla õnnestub selle käigus veenda meest õpetama talle nii mõndagi suudlustest kuumadel suveöödel – ning neid õppetunde ei saa ju omandada raamatuist.
Arvamus:
Ma hakkan aru saama, miks sarja alguses linnakeses meestepõud valitses. Kõik iseseisvad ja mässumeelsed mehed põgenesid tulistvalu linnast  ning ülejäänud vaesed hinged kodustati ja muudeti tuhvlialusteks.
Viimase paari raamatuga on mu arvamus linnakese naistest kolinal langenud. Ma mõistan, et nad on oma juurte ja ajaloo üle uhked, kuid see ei anna neile õigust mehi, kui mudilasi kohelda. Loomulikult usun ma, et mõnikord tuleb suhtes kasutada kavalust, kuid ükski suhe ei õnnestu, kui üks osapool teise üle valitseb. Kuid kahjuks Fool's Goldi linnakeses just nii asjad käivad. Kõige tähtsam on naistevõim - nad kontrollivad linna, lapsi ja mehi. Ning kui mõni vaene meeshing vastu üritab sõdida, siis litsutakse ta laiaks nagu tüütu pinisev sääsk. 
Miks, oo miks, räägin ma nii äärmiselt populaarsest armastusromaanide sarjast? Hmm, las ma kogun hetkeks mõtteid. Annabelle kasutas linna, et Shane'ile kätte maksta ning teised linnakese naised surusid pidevalt mehele oma tahet peale, olles veendunud, et nemad teavad paremini, mis Shane'ile hea on. Ning kuna Shane'i "kallis emme" kasvatas ta džentelmeniks, ei saanud ta naisi põrgusse saata ning käitus suurema osa raamatust nagu hästi dresseritud pärdik. 
Kuhu jäi vastastikune lugupidamine ja partnerlus, mis on täisväärtusliku suhte aluseks? Te ei kujuta ette, kui mitmel korral ma soovisin, et Shane ja Annabelle asju arutaksid. Kuid tavaliselt kulges kõik nii, et Annabelle, linnapea, Shane'i ema või linnakese teised mammad ilmusid kohale ja teadustasid, kuidas asjad edasi arenevad ning loo "kangelane" seisis seal nagu viimane mühakas ja tegi täpselt seda, mida naised temalt ootasid.
Kui sari algas, oli see humoorikas ning nagu mõnus tuulepuhang meie üsna üksluise armastusromaanide valiku hulgas, kuid nüüd muudab iga järgnev osa mind aina vihasemaks. Kõik raamatud on sama skeemi järgi üles ehitatud - peatgelased kohtuvad ja alustavad suhet, milles on omad tõusud ja mõõnad, siis umbes kümme lehekülge enne lõppu, tekib neil täiesti tühistest asjadest tüli ning suure draamaga minnakse lahku. Järgmised kaheksa lehekülge ulub kangelanna patja ning kangelane tunneb kogu maailma süüd enda õlgadel lasuvat. Viimasel leheküljel nad lepivad, suudlevad ja raamat ongi läbi. 
Kui tegelased on meeldivad, siis see skeem töötab, kuid kui tegu on türannide ja juhmarditega ning klišeedest kubiseva looga (jeah, kuum tibi, kes ei tea hobustest suurt midagi, ja tapjaks ristitud hobune leiavad ühise keele - kus ma seda küll varem kuulnud olen), siis tekib mul üsna pea tahtmine lugemine pooleli jätta. Epiloog ei teeks üldse paha. Vähemalt erineks üks osa teisest. 
Vapra hingena rühkisin seekord edasi, kuigi raamatus oli veel asju, mis mind tõeliselt marru ajasid.
 
Spoilerid:

Loos soovitab psühholoog vägistamise ovril endale armuke leida ja seksida, et teiste usaldamisega seotud probleemidele lahendus leida. Mis nõuanne see selline on?
Raamatus on ema, kes rõõmustab, et ta pere on koos, ignoreerides fakti, et tal on ka tütar, keda ta pole aastaid näinud ja kellega ta pole ka aastaid suhelnud. Tõesti suurepärane kandidaat aasta ema tiitlile.
NIng need naised olid tõeliselt ogarad. Nad kogunesid, et vaadata, kuidas kits poegis. Nagu see pole loomale juba piisavalt traumeeriv, nüüd on veel publikuks kamp võõraid ka veel. Lihtsalt üleüldiseks rõõmuks - järgmine kord, kui keegi sellest publikust last sünnitama hakkab, müüme linnas pileteid. Vean kihla, et see neile meeldiks.

Susan Mallery sarja on veel paras ports ja kui ma ei eksi, siis kirjutab ta ikka veel Fool's Goldi lugusid edasi. Algselt  oli mul plaanis terve sari läbi lugeda, kuid nüüd pole ma selles enam kindel. Kui Clay ja Charlie raamat peaks raamatukogus näppu jääma, siis võimalik, et külastan veel kord Fool's Goldi linna. Aga siis peab lugu ikka tunduvalt parem olema, kui  "Suveõhtud".

Hinne: 1 / 5
Sarja raamatud:
"Täiuslikku püüdes"
"Peaaegu täiuslik"
"Täiuslikkust leides"
"Üksnes minu"
"Üksnes sinu"
"Üksnes tema"
"Suvepäevad"
"Suveõhtud"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...