neljapäev, 24. oktoober 2013

"Rottweiler Rescue: A Dianne Brennan Mystery For Dog Lovers" - Ellen O'Connell

Dianne Brennan'i 1. juhtum

Dianne Brennan töötab vabatahtlikuna rotveilereid päästvas organisatsioonis. Üht oma hoolealustest uude koju viies, põrkab Dianne kokku maskis mõrvariga, kes on just  tapnud majaperemehe. Dianne'i päästab rihma otsas olev kurja välimusega koer, keda nähes kurjategija põgeneb. 
Kui koerakasvatajate hulgas hakkab ringlema jutt, et Dianne võib mõrtsuka ära tunda, satub naise elu ohtu. Politsei otsib mõrvarit tapetud mehe eraelust, kuid Dianne on veendunud, et mõrv on seotud ohvri tööga koerajuhi ja dresseerijana. Et asja selgust tuua, asub Dianne omal käel juhtumit uurima.

Arvamus:
Ma armastan koeri ja ei kujutaks oma elu koerata ette, kuid kaks tõugu muudavad mind ärevaks - dobermanid ja rotveilerid. Naabritel oli aastaid doberman, kellega ma kõrvuti elama õppisin, aga iga kord võttis seest õõnsaks, kui koer nagu lenneldes üle aia hüppas, et meie kassile koht kätte näidata. Rotveilereid hakkasin pelgama, kui tohutu suur rotveileri kolakas tänaval end peremehe käest lahti kiskus ja mu äärepealt jalust maha oleks jooksnud. Põhjuseks taas kass. Mõistusega saan ma aru, et koer ei rünnanud mind, kuid isegi nüüd, aastaid hiljem, rotveilerit nähes, käib must jõnks läbi.
Eks omamoodi teraapiana saigi raamat läbi loetud. Ma ei väida, nagu oleksin imeväel "paranenud" ja tormaksin nüüd iga vastutulevat rotveilerit kallistama (mingi osa tervest mõistusest on mul veel alles :D), kuid pärast raamatu lugemist saan sellest tõust paremini aru ja mõistan, miks inimesed endale rotveileri lemmikuks valivad. Samuti tean ma nüüd, et ei sobi mingil juhul rotveilerit kasvatama. Koer istuks esimese nädalaga mulle pähe ja peremehetseks majas järgmised 12 aastat. Mõtteid oma koera kasvatamiseks ja treenimiseks andis raamat aga küll. Samuti kirjeldas lugu üsna hästi koertenäituste telgitaguseid ning päästeorganisatsioonide tööd. Samas oskas autor kogu infot nii edasi anda, et kordagi ei olnud tunnet, nagu peaks keegi loengut või üritaks kuiva faktide rodu sulle vägisi pähe taguda.
Ka krimka pool raamatust oli põnev ja hästi kirja pandud. Dianne oli just sedasorti kangelanna, kes muutus kohe sümpaatseks ning kelle tegemistele ma lihtsalt pidin kaasa elama. Loomulikult oli ta vaid asjaarmastaja ja tegi vigu ning paaris kohas hakkas lugu venima, kuid õnneks päästsid Dianne'i kaaslased, rotveilerid Sophie ja Robo, mitmel korral olukorra nii Dianne'i kui lugeja jaoks. 
Aastaid tagasi nägin ma maali, mis kujutas mustangeid preerias jooksmas. Kahjuks ei mäleta ma enam kunstniku nime, kuid ta oli suutnud tabada loomade liikumist nii hästi, et ma lausa ootasin, millal hobused maali pealt minema kappavad. Sophie'st ja Robost lugedes valdas mind taas see ootus. Ellen O'Connell suutis nad nii reaalseks kirjutada, et vahepeal oli tunne nagu viibiksid rotveilerid mul toas.



Hinne:  4 / 5

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...