teisipäev, 12. veebruar 2013

"Sosinad südaööl" - Karen Robards

Originaalpealkiri: "Whispers at Midnight"
Tõlkija: Matti Piirimaa
Ersen 2003

Pärast masendavat abielulahutust kolib Carly Linton Bentonisse ja tahab avada vanaemalt päranduseks saadud lapsepõlvekodus võõrastemaja.
Kuid juba esimesel õhtul leiab naine oma majast sissetungija ning kohtub taas Matt Converse'iga, naabripoisiga, kes aastaid tagasi ta südame murdis ja kellest nüüdseks on saanud linnakese politseiülem.
Matt, kes on pärast ema surma nooremaid õdesid kasvatanud, unistab õdede kolledžisse saatmisest, et siis ise kohustustest vabana mootorrattaga mööda ilma reisida. Carly linna ilmumine paneb mehe plaanid ohtu, sest mees pole unustanud kuuma ööd, mis nad pärast lõpupidu koos veetsid. Mees otsustab distantsi hoida, kuid siis ründab sissetungija uuesti ...

Arvamus:
Raamatu algus oli hämmastavalt põnev. Ma lausa neelasin seda ja ei suutnud lugemist katkestada, kuid siis ühel hetkel taipasin, et mul on igav. Kohe tõsiselt igav, sest peale Matti ja Carly pideva nägelemise ei toimunud enam midagi. Lehekülgede kaupa venis väikeste variatsioonidega sama tekst.
Carly ei meeldinud mulle mitte üks põrm. Ta oli ropu suuga kibestunud nõid. See, kuidas ta oma mõtetes Matti kutsus, milliste nimedega ta meest sõimas... ütleme nii, et mingil hetkel ei tahtnud ma tema vaatepunktist enam mitte üht rida lugeda. Ma jälestasin teda, aga siiski ootasin, et Carly lõpetaks lapsikult käitumise ja tunnistaks Mattile, et armastab teda ja et ta ei püüaks meest kunagi lõksu, kuid Carly vaid valetas, sõimles ning lausa ründas Matti. Eriti vihale ajas mind, kuidas ta pärast sõimu ja kõike tehtut julges veel väita, et armastab Matti.
Raamatu lõpuni ei saanud ma aru, mida Matt Carlys nägi. Nähtavasti naise võltsrindu. Matt ei tundunud pealiskaudse tegelasena, aga Carlyga seotu suhtes kandis mees silmaklappe. Selles raamatus tuli mitu korda meelde ütlus, et armastus on pime.
Mulle meeldis põnevusloo osa ja raamatu mõningad värvikad tegelased, aga armastuslugu ajas mind vaid närvi. Mul oli Mattist kahju. Vaene tola peab elu lõpuni Carlyga koos olema. Pärast ema surma ja õdede kasvatamist vääris ta oma vabadust. Miks ta Carly pärast sellest loobus, ei saanud ma raamatu lõpuni aru.

Hinne: 3 / 5

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...