neljapäev, 24. jaanuar 2013

"Hertsoginna pihtimused" - Nicola Cornick

1. raamat sarjast "Fortune'i pruudid"
Originaalpealkiri: "The Confessions of a Duchess"
Tõlkija: Ketlin Tamm
Ersen 2009

Rahahädas aadlik taaskehtestab Fortune’s Follys vana seadus, mille kohaselt kõik vallalised naised peavad kas abielluma või loovutama poole oma varandusest talle. Üleöö ilmuvad külla õnneotsijad, kes endale rikast pruuti ihaldavad. Valitsuse palgal olev Dexter Anstruther kasutab seda kattevarjuna, et salapärast surmajuhtumit uurida. Fortune Folly's kohtab ta aga uuesti Laurat, kes kunagi mehe ära põlgas. 
Hertsoginna tiitliga puruvaene Laura ei soovi uuesti abielluda pärast seda, mis ta eelmises abielus üle pidi elama. Kui aga Dexter külla ilmub, meenuvad naisele kõik tunded ja naudingud, mida ta mehe käte vahel koges. Samas on mehe kohalolek hirmutav, sest Laura varjab saladust, mille ilmsikstulek rikuks nii ta maine kui ka kõik lootused Dexteriga ühist tulevikku luua.

 Arvamus:
Lugemise ajal vaevas mind kogu aeg tunne, et olen Laurat ja Dexterit varem kohanud. Jah, ma tean, et väljendun, nagu nad oleks päriselt olemas. Raamatud lihtsalt mõjuvad mulle nii. :)  Aega võttis, aga lõpuks taipasin, et kuigi "Hertsoginna pihtimused" on sarja "Fortune'i pruudid" esimene osa, tutvustati Laurat ja Dexterit esmakordselt Nicola Cornicki romaanis "Maski varjus", mis eesti keeles ilmus 2008. aastal.  Pärast seda oli terve lugu arusaadavam ja tegelaste käitumine tundus mõistlikum. Mõnes kohas oleksin küll tahtnud Lauralt küsida, kas nii oli tõesti parem, aga muidu tundus ta kahe jalaga maa peal oleva kangelannana. Eriti meeldis mulle, et Laura oli Dexterist tunduvalt vanem. See lisas kogu loole huvitava varjundi. Teine meeldiv üllatus oli Fortune Folly küla, mille eluolu autor  hästi kirjeldas. 
Kuna tean Inglismaa ajaloost just nii palju kui kooliajast meenub ja ise lugenud olen, siis see seaduse värk käis üle mõistuse. Tegu polnud ju enam keskajaga. Kuidas oli aadlikul õigus taoline seadus kehtestada? Kuid eks autoril oli seda vaja, et luua olukord, kus kõik need omapärased ja isepäised leedid saaksid kohata seiklejavaimuga võrukaelu ning nii leida oma eluarmastuse.
Loo lõpplahendus oli mulle meeltmööda ja autor andis piisavalt vihjeid  järgmise paari kohta. Kuna tegu oli üsna hea looga, loodan sarja tulevikus edasi lugeda.

Hinne: 3,5 / 5

Seotud raamatud:
"Maski varjus"
"Hertsoginna pihtimused" 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...