pühapäev, 22. jaanuar 2012

"Oksa Pollock. Viimane lootus" - Anne Plichota, Cendrine Wolf

Esimene raamat sarjas "Oksa Pollock".

Originaalpealkiri: "Oksa Pollock. L'Inespérée"
Tõlkinud: Ott Ojamets
TEA, 2011

Raamatu tagant:
Kolmeteistkümneaastane Oksa arvab, et ta on nagu teisedki temavanused, kuid ühel õhtul muutub kõik ...
Koolivahetusest tusasena oma toas istudes avastab ta korraga oma üleloomulikud võimed. Ta suudab asju mõtte jõul põlema panna ja liigutada! Ta oli küll alati unistanud, et oleks ninja ... ühtäkki aga ongi tal supervõimed! Oksa on kohkunud ega julge sellest kellelegi rääkida. Peale selle avastab ta oma kõhu pealt kummalise märgi.
Vanaema Dragomira otsustab saladuskatet kergitada: Pollockite perekond pärineb nähtamatult maalt: Edefiast, mille asukohta ei tea keegi. 
Oksa on nende viimane lootus sinna kunagi tagasi pöörduda.


Ettevaatust! Sellel raamatul on võluvägi! Kui oled kord Oksat, võrratut Pollockite perekonda ja nende kummalisi sõpru tundma õppinud, ei suuda sa enam ilma nendeta elada!

Arvamus (täiskasvanu oma):
Mingi võime oli sel raamatul küll. Iga paari peatüki tagant oli tohutult suur soov raamat riiulisse visata ja seda enam mitte kunagi  lugeda. Lõpuks sain siis esimese osa läbi. Äärmiselt veider ja kohati eriti arulage raamat. Aga siin räägib täiskasvanu. Teismelisele võib too veidratest mõistetest (magneetus, voltikaleerimine) ja tobedatest tegelastest kubisev raamat olla tõeline maiuspala.

Täiskasvanule ajas see aga hirmu peale. Lugu oli täiesti olemas, aga tegelased viisid mu meeleheitele. Eriti hirmutavad olid raamatu täiskasvanud, kes ootasid kolmeteistkümneaastaselt, et too kõik nende probleemid lahendaks. Asi läks isegi nii kaugele, et nad lubasid Oksal ja Gusil (Oksa parim sõber, kes on tavaline inimene) käia koolis, kus luusis supervõimetega mitmekordne mõrtsukas, kes juba kord oli üritanud Oksat röövida. Nende ainus ettevaatusabinõu oli laste kooli saatmine ja neile pärast tunde vastu minemine. See ei olnud ainus koht raamatus, kus ma nende terves mõistuses kahtlesin. Pidev vastase alahindamine ning enda ja laste ohtu seadmine näis olevat kogu raamatut läbiv teema.

Samuti ei saanud ma aru, mis Gusi ja Oksat alati naerma ajas, kui nad erinevate elukate ja rääkivate taimedega kohtusid. Ja Oksa, kes kogu aeg korrutas, kui imeline või pöörane kõik oli, hakkas lõpuks lausa närvidele käima. Gus meeldis mulle tunduvalt rohkem. Kohati oli tema mõistuse hääleks ja suutis rohkem ära teha kui kogu ülejäänud kamp oma eriliste võimete ja imelise träniga.

Väga ebameeldivaks üllatuseks olid raamatu trükivead. Poleks ilmaski uskunud, et TEA kirjastusest võib tulla raamat, milles on selliseid vigu. Toon ühe näite. Kahjuks polnud see ainus.
"Ma näib, et te olete liialt karmid, mu kallid sõbrad."
                                                                                    lk 393

Lõpuks pean nentima, et ma suudan ilma Pollockite pereta edasi elada. Kuna aga teine osa on tellitud, siis loen ka selle läbi ja kindlasti postitan oma arvamuse ka blogisse.

Kui keegi veel on raamatut lugenud, siis palun postitage siia oma arvamus. Sooviksin väga teada, mida teised lugejad raamatust arvavad.

Hinne: 1,5 / 5

5 kommentaari:

  1. Tore tutvustus. Mul on tunne, et ma vist seda raamatut ikka lugema ei hakka :P

    VastaKustuta
  2. Kaalusin ostmist kuna seda reklaamiti Potteri stiilis raamatuna. Õnneks laenutasin ja hea oli. Lõpuni ei jõudnud.

    VastaKustuta
  3. Ma üldse ei võrdleks seda raamatut Potteriga, kuid üsna alguses hakkasid jooksma paralleelid trudi Canavani Musta Võluri triloogiaga. Sealjuures pean ma Oksa lugu mitmeski aspektis tugevamaks. Tegelastel oli rohkem "oa nägu" ja kõik need väljamõeldud sõnad ja olevused/taimed olid kasutatud rohkemana kui pelgalt uue sõnana. Lugu oli ladusam ning tundub, et need autorid ei viska õhku vihjeid, millel poleks plaani areneda edasi (teine raamat tõestas, et ongi nii etteaimatav nagu ma kartsin ja vihjed sedavõrd hästi kasutatud nagu ma lootsin).

    AGA, ma kartsin esimese raamatu ajal triloogia ülesehitust - noh, et esimene on aeglane ja rahulik süsteemi ülesehitus, teine põhilooga lõdvalt seotud vaheraamat ning kolmandas sis järsku hakkavad asjad juhtuma (seitse asja lehekülje kohta) -> olgem ausad, teine raamat süvendas mu hirmu... liiga palju vihjeid... Ja see ülesehitus vihastas mind Canavani puhul.

    Steriilsuse olen ma nõus mõlemale andeks andma, sest tegemist on lasteraamatutega ning nii tulekski neid võtta. Vanusegrupp 10-13 ei pane seda veel pahaks. Ahjaa, Oksas oli laste vanuse ja käitumise suhe ilmselgelt paremini paigas kui paljudes briti või usa päritolu kirjanike puhul.

    VastaKustuta
  4. Potteriga tõesti ei võrdleks.
    Kusjuures ise olen ka kuulnud, kuidas telefoni müügiinimesed Oksa Pollocki raamatuid Potteri omadega seostavad.

    VastaKustuta
  5. Telefonimüüja ülivõrdelise kiituse peale võtsin raamatukogust proovimiseks ja jagan eelkõnelejate tundeid. Vähe on raamatuid, mida ma lõpuni ei loe, kuid see on üks neist. Aga ma ei ole kuulu täiskasvanuna sihtgruppi - ehk teismelistele läheb enam korda.

    VastaKustuta

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...