pühapäev, 25. detsember 2011

"The Mane Event" - Shelly Laurenston

1. raamat sarjast "Pride".
Raamatus on kaks lühiromaani. 
"Christmas Pride" on lugu New Yorgi politseinikust Desiree "Dez" MacDermot'ist, kes kohtub üle aastate oma lapsepõlvesõbra Mace Llewellyn'iga. Muidugi lööb sädemeid ja mõlemad on teineteise järele arust ära. Mace'il on aga saladus - ta on kujumuutja, täpsemalt lõvi - mille avaldamine inimesest kallimale pole just kõige kergem.

"Shaw's Tail" algab sealt kus "Christmas Pride" lõppes. Brendan Shaw sai võitluses hüäänidega viga ning ta võlgeneb oma pääsemise hundiklannile ja Mace'i kallimale Dezile. Samal ööl kohtab ta aga ka oma unelmate naist. Too pole kaunis emalõvi, isegi mitte tiiger või jaaguar, vaid hoopis hämara minevikuga hunt Ronnie Lee Reed, kes on otsustanud New Yorgis uue lehe keerata. Naisel on plaanis ümber maailma kolamisest loobuda ja otsida endale pere loomise eesmärgil kena stabiilne isahunt. 

Arvamus:
Kurtsin tuttavale, et tahan lugeda naljakat jõululugu, aga pole ühtegi leidnud. "The Mane Event" oli raamat, mille ta mulle järgmisel päeval pihku surus. Oli kiire, panin raamatu kohe kotti ja unustasin selle. Kui lõpuks kodus raamat meenus, vajus kaanepilti nähes mokk töllakile. Olin täiesti kindel, et tegu on veaga. Kuidas saab SELLISE kaanepildiga raamat olla jõuludest? Või siis naljakas?
Otsustasin raamatu kohe järgmisel päeval tagastada. Miski sundis aga autorit internetist otsima ja oma üllatuseks sain teada, et Shelly Laurenston kirjutab G.A. Aiken'i nime all sarja "Dragon Kin". Kuna oli üht ta lühiromaani hiljuti lugenud, siis otsustasin ka raamatule "The Mane Event" võimaluse anda.
Esimene lugu oli tõesti jõuluajast ja teine lõppes uusaasta esimese päevaga. Nii et tõesti lood pühadest.
Nalja oli ka, kuigi  see keerles peamiselt ümber seksi. Oli labast nalja, musta huumorit, aga ka väga muhedaid nalju inimeste, loomariigi, suhete ja magamistoas toimuva kohta. Nii et ka teine tingimus sai täidetud.
Tegelaste galerii oli äärmiselt kirju. Osa tegelastest tundusid halenaljakatena, osad olid lahedalt koomilised ja osad surmavalt ohtlikud.
Lood ise olid natuke tahumatud. Ootasin midagi rohkemat. Esimeses loos on tegu mõrva uurimisega, kuid see jääb haledalt tahaplaanile, sest peategelased on taas erinevatel tasapindadel ametis. 
Teises loos oleks tahtnud rohkem Brendani ja Ronni Lee peredest teada. On küll mõned väga toredad stseenid Brendani pereliikmetega ja ka Ronnie Lee vendadega, kuid taas oleks ma soovinud lugeda rohkem suhetest ja nende arenemisest ning vähem seksist. 
Harjumatu oli nii avameelset ja seksist nõretavat raamatut lugeda.  Ma ei saa öelda, et ma lühiromaanide lugemist kahetseksin. Ei kahetse. Omamoodi huvitav kogemus ja üldse mitte halvas mõttes. Juba huumori pärast tasus raamatut lugeda. Vaevalt ma oleksin neid lugusid lugenud, kui autor seda kõike nii humoorikalt poleks serveerinud. Naljade eest saab raamat ka kõrgema hinde. 
Hinne: 3 / 5

4 kommentaari:

  1. Hüvvä Joulu!
    Rõõmsaid Jõule!
    Merry Christmas!

    VastaKustuta
  2. Lugemissõltlane31. märts 2012 12:35

    Olen ka tervet seda sarja lugenud ja soovitus oleks tema teiste raamatute kohta selline, et kui ei meeldi nii avameelne jutt seksist, siis ei tasu ka teisi tema raamatuid lugeda. Kui aga on hea tuju vaja ja must huumor koos veidi teistsuguste tegelastega meeldib, siis tasub alati mõni tema raamat kätte võtta-hea tuju garanteeritud. Kaldun arvama, et see mitte meeldinu osa on eestlaste iseloomu ja meie kirjastjate viga- raamatuid erootika valdkonnast ja otsese lähenemisega seksile on eesti keeles imevähe ning eestlastele tabu ja võõras. Ka minu tuttavate seas on mõned, kellel suu jääb lahti, kui mõne minu raamatu (k.a. S. Laurenston) kaanepilti näevad....

    VastaKustuta
  3. Olen nüüdseks sarja kolm esimest raamatut läbi lugenud ja autori stiiliga harjunud. Ja need on väga muhedad ning kohati üle võlli raamatud. Pärast masendavat päeva tõeliselt mõnus turgutus.

    VastaKustuta

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...