esmaspäev, 5. detsember 2011

"Kiss of Midnight" - Lara Adrian

1. raamat sarjas Midnight Breed
Peategelased: Lucan Thorne ja Gabrielle Maxwell

Fotograaf Gabrielle Maxwell tähistab oma edukat näitust koos sõpradega ööklubi külastades. Klubist üksi lahkudes näeb ta pealt mõrva, millest jõuab  mobiiliga ka paar pilti teha. Politsei ei võta noort naist tõsiselt, kui too tunnistab, et ähmastel piltidel on näha, kuidas kuus meest abitut maaslamajat purevad nagu marutõves koerad.


Seda suuremat kergendust tunneb Gabrielle, kui tema ukse taha ilmub detektiiv Lucan Thorne, kes lõpuks ometi asjasse täie tõsidusega suhtub. Lucan pole aga tavaline mees. Tegelikult pole ta ka detektiiv. Maavälise päritoluga vampiirsõdalane on salajase vennaskonna juht, mille ülesandeks on verehimusse langenud vampiiride hävitamine ning ülejäänud rassi ja ka inimkonna kaitsmine.  Viimasel ajal on Lucani ja sõdalaste töö muutnud keerulisemaks, sest esmakordselt on verehimulised vampiirid hakanud oma jõudusid ühendama. Ning näib et Gabrielle'i fotod on pälvinud selle grupi salapärase juhi tähelepanu.

Arvamus:
Esimene osa sarjast oli täitsa loetav aga sünge. Tegelased olid huvitavad, tekst ladus, madinat ja romantikat oli piisavas koguses. Raamatus olid ka mõned südantlõhestavad kohad. Kuid midagi jäi siiski puudu ja mõni asi oli lausa judinaid tekitav. Võibolla  kõige häirivam oli see pidev toonitamine, et vampiirsõdalased kaitsevad inimkonda. Samas aga ei suutnud nad suuremat osa ohvritest päästa. Kükitasid hoopis katustel ja ootasid, millal hullunud vampiir järgmisele inimesele kõrri kargab. Siis alles hakkasid nad tegutsema. Ja ei saanudki ma aru, kas nad ei suutnud tsiviilvampiiri verehimulisest eristada või polnud neil enne luba tappa, kui oli täiesti kindel, et tegu on ülekäte läinud vampiiriga.
Eriti tülgastav oli koht, kus sõdalane verehimulise vampiiri "töö" üle võttis. Kurikael oli teise ilma saadetud, ohver aga suremas ja sõdalase mõttekäik oli  järgmine - ei tasu toitu (loe: verd) raisku lasta ning ta imes inimese kuivaks. Vot milline kena kangelane.
Teine natuke jubedavõitu seik oli Gabrielle enesehävituslik käitumine. Ma ei taha otse välja öelda, millega daam tegeles, kuid mingisuguse diagnoosi saaks asjatundja kindlasti määrata.

Mis mulle meeldis oli autori selgitus vampiiride päritolu ja Lucani sõdalasgrupi tekke kohta. Originaalne ja hirmuäratav ning taevas tänatud, ei ühtegi ilma südamelöögita elavat surnut.
Kindlasti loen mõne aja pärast sarja teist osa ka, et teada saada, mis mu lemmikutest (Riost, Danikast ja Teganist) edasi saab.

Hinne: 3 / 5

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...