kolmapäev, 28. detsember 2011

"Dragon Actually" - G. A. Aiken

1. raamat sarjast "Dragon Kin"
Peategelased: Annwyl the Bloody ja Fearghus the Destroyer

 Väga vaba tõlge raamatu tagakaanel olevast tekstist.
Pole kerge olla naissõdalane hüüdnimega Annwyl Verine. Meestel on kombeks Annwyl'ile au anda või siis tulistvalu põgeneda. Annwyl unistab, et saaks kas või korra mõne mehega vestlust arendada nagu ta seda teeb Fearghus Hävitajaga.
Kahjuks pole Fearghus mees, vaid hoopis tohutusuur ja ohtlik lohe. Kuid just temaga tunneb Annwyl end kaitstuna. Hoopis teistlaadi tundeid tekitab Annwyl'is nägus ja jumaliku kehaga ülbe rüütel, kelle Fearghus Annwyl'i treenima kaupleb. Veetes päevad mehega, kes tal vere keema ajab ja  vesteldes öösiti maagilise lohega, on Annwyl kindel, et enam veidramaks elu muutuda ei saa. Kuid ta eksib ...

Arvamus:
No mida ma oskan öelda. Lugu oli täiesti olemas, aga mitte eriti hästi lahti kirjutatud. Natuke liiga lihtsakoeline. Aga algab see nii ...
Annwyl on  plindris - ta despoodist vend kurnab maad ja sellel elavaid inimesi ja jahib õeraasu lausa fanaatilise pühendumisega. Et kunagi ka rahulikult elada saaks, on Annwyl südameasjaks võtnud vennake teise ilma saata. Kuna ta on vägev naissõdalane ja kogunud endale juba üsna suure armee, sõeluvad despootlikul kuningal püksid püüli. Nii ongi kõige olulisem Annwyl kiiresti kätte saada ja maha lüüa. Järjekordse rünnaku käigus saab Annwyl viga ning arvab, et ta viimne tunnike on käes. Tuleb aga välja, et kogu madin käib erakliku lohe Fearghus Hävitaja koopa lähedal ning ootamatust lamendist uudishimulikuks muutunud elukas ilmub asja uurima. Loomulikult päästab lohe saabumine Annwyli elu. Fearghus on naise vaprusest lummatud, poputab teist ja organiseerib talle treeningud. Eesmärgiks ikka Annwyl'i kaabakast vend teise ilma saata.

Ja nii kogu jant alguse saabki.
Just jant see ongi, sest vere ja soolikate kõrval saab nalja palju. Tegevus toimub müstilises ja omapärases maailmas, mis meenutab keskaega, kus kõrvuti tegutsevad nõiad, lohed ja inimesed. Madinat on palju, samuti kuumi kohti. Romantikaga raamat ei hiilga - kõik on rohmakam, kohati tohutult avameelne ja riivatu.
Tegelastest on Fearghus tõeline kullatükk ja raamatu üks paremini õnnestunud karaktereid. Annwyl jälle ... njah, kogu raamatu ulatuses tundub ta inimesena, kes vajab ravi ning tuleks kõigist terariistadest eemale hoida. Psühhopaadist mõrd, kelle lemmiktegevusteks on lugemine ja tapmine. Võibolla ka teises järjekorras. Kusjuures ta on päris sümpaatne tegelane, mis sest et pähe tikkus pidev mõte vooderdatud tubadest ja suurest portsust medikamentidest. Aga Fearghusele ta meeldis nii, et mis ma ikka halisen.

Fearghuse perekond on tegelikult raamatu tõmbenumbriks. Kihistasin lugedes vendade nägelemistest. Suhetest vanemate ja õega. Ja see on ka põhjus, miks ma sarja juurde tulevikus kindlasti tagasi tulen ja ka järgmisi osi loen. Nii naljakat ja jaburat perekonda annab otsida. Ning mulle perekonnalood meeldivad. Hindan praegu raamatu kolme peale, sest kuigi nalja oli ja ka huvitavaid tegelasi, jäi lugu kuidagi õhukeseks.

Raamatus on lugu ka Fearghuse vanematest Bercelak'ist ja printsess Rhiannon'ist pealkirjaga "Chains and Flames". Kuigi see kuulub raamatu "Dragon Actually" juurde, otsustasin selle paari loole eraldi postituse pühendada. Aga seda juba mõni teine päev.

Hinne: 3  / 5

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...