kolmapäev, 9. november 2011

"Keelevääratus" - Erica Orloff

Ärapanijast raadiosaatejuhti Julian Shaw’d armastavad kõik… peale mehe, kes teda tulistas.
Karmikoeline raadioreporter oleks arvanud, et satub surres pimedasse tunnelisse, näeb eredat valgust või kohtub teda pärliväravate ees ootava vanaema hingega… Selle asemel langeb ta hoopis koomasse, saab endale vaimust juhi, kelle nimi on Gus, ning kohtub talle lepingut pakkuva deemoniga. Talle määratakse ka ülesanne: Katie Darby.

Katie Darby, kelle sõbranna on just ta peigmehe üle löönud, on hullumise äärel.
Ta tahab vaid kuidagimoodi hakkama saada, aga tal on tunne, et keegi jälgib teda – toob talle pähe veidraid mõtteid ning paneb teda ütlema ja tegema asju, mida ta muidu ei kaalukski mitte. Ning see parandab ta enesetunnet tõesti!

Nüüd palub Julian teist võimalust tõestamaks, et ta on siiski hea inimene. Ainult et võib-olla peab ta selle teise võimaluse saamiseks oma hinge kuradile müüma…


Arvamus:
Raamatut soovitati mulle, kui eriti naljakat armastusromaani. Aga võta näpust, suurema osa lugemise ajast löristasin ma nutta või olin jahmatusest keeletu. Tegu pole tavalise armastusromaaniga. Albert Einstein on vaimust juhtide boss, Jumala asemel figureerib Jumalanna ning põrgu ja taeva vahelist halli ala kutsutakse Ei-siin-ei-seal-maaks. Julian, kes on ropu suu, kiiresti liikuva püksiluku ja veel väledamate jalgadega endine narkomaan (kena kangelane armastusromaani tarvis, kas pole), satub just sinna halli alasse, sest veel pole ta saatus kindel. Jääb ta elama, läheb taevasse või hoopis põrgusse?

Jah, minu jaoks polnud raamat naljakas. Küll aga oli see hästi vaimukas ja mõtlemapanev. Tagantjärele ei saa ma ka öelda, et raamat oli kurb. Ei olnud. Ärge küsige, miks ma lugedes nutta lahistasin. Head vastust sellele pole. Raamatus oli midagi, mis kergemeelsele kaanepildile ja jaburale loole vaatamata hinge läks ja mõtlema pani.

Hinne: 4 / 5

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...