kolmapäev, 19. oktoober 2011

"Uustulnuka surm" - M.C. Beaton

Kõige vihatum mees ühes Šotimaa kõige süngemas linnas on läinud kaladele söödaks, või täpsemalt väljendudes – visatud koorikloomade basseini. Mõrva ohvrist on järel üksnes luud. Aga pärast seda, kui homaarid on saadetud briti parimatesse restoranidesse, jõuab kogu see lugu kärmelt konstaabel Hamish Macbethi ette. Koos oma koera Towseriga süngesse maanurka Cnothanisse pagulusse saadetud Macbeth igatseb väga oma armastatud Lochdubhi, oma endist armastatut Priscilla Halburton-Smythe'i ja jõudeaega, kus polnud teha muud kui läheduses asuval maalapil rohtu söövaid lambaid vaadata. 

Arvamus:
Eriti võigas surm. 
Mäletan kuidas aastaid tagasi jõulude ajal vaatas vennatütar Babe'i filmi ja keeldus pärast seda mitu kuud sealiha söömast. Selle raamatu lugemisel tikkus see mälestus pidevalt mõtetesse. Ja ega pole ka mingit isu mereandidega maiustada, kui raamat on loetud. 
Huvitav oli, nalja sai, looduskirjeldusi nautisin ka. 
Ainus mis kripeldama jäi, oli Hamishi jõudmine mõrvarini. Mulle meeldivad krimkad, kus lugejale on ka antud kõik faktid. Ja on võimalus nuputada. Eriti lahe on, kui autor suudab sind lõpus siiski üllatada ja siis sa mõtled: "Ah sa sindrinahk, kuidas ma ise selle peale ei tulnud. Ma ju teadsin ka seda." 
Kui aga ilmub välja mõni onutütar, kellele meeldib teiste prügis sorida ja siis kõik kuuldu sugulastele ette ladrata aasta enne raamatu tegevuse algust, on see nagu petukaup. 
Kui nüüd mõtlema hakkan, siis vahepeal ma isegi kahtlustasin õiget inimest, kuid motiiviga jäin hätta. Nii et võibolla polegi pettumus nii suur.

Hinne: 3 / 5

2 kommentaari:

  1. päris võigas laibatöötlus.

    VastaKustuta
  2. Oli jah. Üheski teises loetud krimkas pole vist nii võigast seika olnud. Vähemalt hetkel küll ei meenu.

    VastaKustuta

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...