neljapäev, 18. august 2011

"Otsing" - Nora Roberts

Kaheksa aastat tagasi pääses Fiona Bristow Punase salli mõrvarina tuntud sarimõrvari käest. Mees oli röövinud, kägistanud ja madalasse hauda matnud juba 12 noort naist, kui Fional õnnestus põgeneda ning politsei õigetele jälgedele juhatas. Siiski suutis mees end veel aasta varjata ning kättemaksuks tappa Fiona politseinikust kallima ning tolle K-9 partneri.

Nüüd elab Fiona väikesel Orcase saarel ning peab koertekooli, samuti on ta jäljekoerte juht pääste- ja otsingutöödel. Naise vaikse ja rahuliku elu pööravad pea peale kaks meest. Esimene neist on hiljuti saarele kolinud tisler Simon Doyle, kellele ema ülienergilise kutsika kingib. Kõri korraldab Simoni majas ulatusliku laastamistöö ning viimases hädas otsib mees abi Fionalt. Fional pole aktiivse, kuid väga intelligentse Kõri koolitamisega mingeid probleeme. Hoopis teine lugu on aga tahumatu ja sõnakehva Simoniga, kes teatab naisele üsna pea, too pole tema tüüp ning keeldub naisele müümast puhvetkappi, mida Fiona endale ihaldab. 

Samal ajal, kui need kaks teineteist tundma ja hindama õpivad, sekkub Fiona ellu teine mees - tegutsema on hakanud Punase salli mõrvari jäljendaja, kelle eesmärgiks on parandada vana viga ning saada kätte naine, kes kord pääses.

Arvamus:
Lugedes sisututvustust tundub raamat fantastiline - koerad, saar, iseseisev kangelanna, tahumatu mehemürakas, varjudes luusiv sarimõrvar. No mida sa hing veel ihaldad. Ja siis avad raamatu ning taipad pärast paari peatükki, et sul juba on riiulis see teos koerte koolitamisest.

Muidugi on need tunnid ja kirjeldused põnevad lugeda, kuid neid on raamatus liiga palju. Kui keegi paluks mul öelda midagi Fiona kolme koera kohta, siis oleksin ma hädas. Peale fakti, et nad kõik said nime kuulsate näitlejate  järgi - Peck, Bogart ja Newman - ning käitusid üleloomulikult hästi igas olukorras, pole mul midagi öelda. Ei mingeid eelistusi ega veidrusi - lihtsalt hall hämu. Veidi rohkem värvi ja iseloomu on Simoni kutsikal, kuid see ei päästa lugu, milles on ometi nii palju potensiaali.

Raamatus on terve virvarr kõrvaltegelasi, kuid kõik nad jäävad samuti ähmaseks.  Isegi Fiona kasuema ja loomaarstist parim sõber on liiga üheplaanilised, et meeldima hakata. Tavalise tugeva kõrvaltegelaste liini asemel on suvalised paarikesed, kes kunagi esiplaanile ei tule, aga samas painama jäävad. Kas? Kas? Kas?

Fiona ja Simoni suhe on üpris huvitav, kuid kuni raamatu lõpuni antakse väga vähe infot Simoni kohta. Kohati on see tõeliselt ärritav ja arusaamatu. Miks Fiona Simoni pahurusega lepib  ning kuidas mees välja kannatab, et naine teda nagu kutsikat koolitab? Sest just seda ta raamatus teeb.

Ka põnevuse poole pealt jääb raamat lahjaks. On küll mõrvar, kes noori naisi notib, kuid pinget pole. Ja kui lõpuks mõrvari seisukohast lugu hargnema hakkab ning ta järgmise ohvri röövib, ei suuda ma tollele õnnetukesele kuidagi kaasa tunda.

Raamatu päästavad mõningad humoorikad kohad. Sealt ka natuke kõrgem hinne, kui alguses panna plaanisin. Samuti jääb kripeldama mõte, et äkki plaanib Roberts Orcase saarele naasmist. Tutvustada nii paljusid tegelasi  ja siis nad lihtsalt õhku rippuma jätta, pole just kõige parem viis bestselleri nimekirja pääsemiseks.

Ma olen aastaid Nora Robertsi fänn olnud, kuid tema viimased raamatud on leebelt öeldes pettumust valmistavad.

Hinne: 2,5 / 5

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...