reede, 12. august 2011

"Mustad mäed" - Nora Roberts



Lil ja Coop kohtuvad lastena Lõuna-Dakotas, kui Coopi vanemad poja suveks vanavanemate juurde saadavad, et oma lagunevat abielu lappida. Laste sõprus jääb kestma ning muutub aastate möödudes noorusarmastuseks. Kui Lil on 19-aastane leiavad nad viimasel koosveedetud suvel mägedest noore naise surnukeha. Mõrv jääb lahendamata.
Kaksteist aastat hiljem kohtuvad Lil ja Coop taas Mustades Mägedes. Lil on loonud varjupaiga /  kaitseala hädasolevatele metsloomadele ja kaslastele ning New Yorgis politseiniku ja eradetektiivina elatist teeninud Coop on tagasi, et vanavanemaid rantšo ja äriga aidata.
Tagasi on aga ka kiskja, kes aastate eest mägedes naise tappis.

Arvamus:
Ausalt öeldes tekitab romaan päris vastakaid tundeid. Raamat on jagatud kolmeks osaks, millest eismene on suurepärane ja teine väga hea.
Raamatu kolmandas osas hakkab kõik siirupi kombel venima ja läheb kohati imalaks. Näib nagu oleks Roberts paar peatükki enne lõppu lihtsalt ruumitäiteks kirjutanud, et sõnade arv täis saada. Osa, kus õhk oleks pidanud pingest paks olema, et mis nüüd juhtuma hakkab, on tegelikult tüütu ja ärritab. Lugu, mis algusest peale mul kõrist kinni hoidis, kadus järsku lihtsalt ära ja ilmus taas alles viimases peatükis.
Muidu põnevuslugu täitsa meeldis. Hullunud psühhopaat mägedes varitsemas samal ajal kui inimesed üritavad orus oma igapäevaelu kaitsta ja jätkata. Ja Roberts tõesti oskab enamuse raamatust seda kaasakiskuvalt edasi anda.

Mis mind täiesti külmaks jättis, oli Lili ja Coopi armulugu. Eraldi võetuna nad mulle meeldisid, kuid armastajatena oli  tegu katastroofiga. Lili suhtumine - "ma ei usalda sind, aga seks on hea, hüppame voodisse", oli minu jaoks liig mis liig. Seal lihtsalt polnud sädet ja Coopi romantilised žestid jäid kuidagi lamedaks.
Ma elasin kaasa hoopis Borisi ja Delilah kuramaasile ja väga lahe oli kõrvaltegelaste Farley ja Tansy lugu, mis minu arvates olekski võinud olla peamine armulugu ja raamatus rohkem ruumi saada.


Minu lemmikuteks selles romaanis olid kaslased - Cleo oma kummalise söögisedeliga, Beebi, keda lihtsalt pidi armastama ja Boris. Nad hüppasid esile ja jäid sinna, neis oli sügavust ja tunnet. Lugedes neist ja sellise varjupaiga tööst tuli ka endal kange tahtmine sellist paika külastada.

Hinne: 3 / 5

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...