laupäev, 13. august 2011

"Närvidemäng" - Dick Francis

Pärast eriti "meelikõditavat" südaöist kohtumist hiirega, kes kujutage ette, istus mu padjal, kolisin kabinetti kušeti peale ja lugesin südametäiega Dick Francise raamatu "Närvidemäng" kaanest kaaneni läbi.
Täna pesin pesu ja kaalusin padja põletamist.
Esmaspäeval lähen varjupaika ja võtan kassi. Tõelise murdja, kes kõik Stuart Little wannabe'd majast välja kihutab või lõunaks nahka paneb.

Noh, natuke raamatust ka. Tegu üsna vana raamatuga, mis kirjutatud 60ndatel ja eesti keelde tõlgitud 1992. aastal. Tegu on Dick Francise ühe varasema romaaniga (teine mõningail andmeil tema kolmas romaan), kuid minu arust üks põnevamaid kirjaniku loomingus. Raamat on nii hea, et loen seda peaaegu igal aastal.

"Närvidemäng" algab enesetapuga. Džoki Art Mathews laseb end võidaajamistel keset jalutusväljakut maha. Raamatu minategelane džoki Rob Finn seisab kolleegi lähedal, kuid ei jõua Arti meeleheitlikku tegu peatada. Üsna pea taipab Finn, et võiduajamiste maailmas on midagi viltu. Džokide kohal lasuks nagu must pilv - keerlevad kuulujutud, mis jätavad mehi tööta, rikuvad nende maine ja tervise. Kui Finn satub kuulujutuveski hammasrataste vahele, otsustab ta välja selgitada enda ja kolleegide ebaedu allika.

Arvamus:
Kindlasti lisab raamatule usutavust fakt, et Dick Francis on ise džokina leiba teeninud ning tunneb võiduajamiste maailma läbi ja lõhki. Samas pakub raamat põnevust ka neile, keda hobused ja võiduajamine ei huvita.
Rob Finn on elulähedane, terane ja sümpaatne tegelane, kellele on lihtne kaasa elada. Raamatus on ka terake romantikat üsna ebatavalise armastusloo näol.
Romaani tõlkis eesti keelde Krista Kaer, mis juba ise kutsub lugema - tekst on ladus, kuid värvikas.
Ega suurt midagi muud ei tahagi lisada, muidu võin sisust liiga palju paljastada. Suurepärane raamat, mida soovitan kindlasti lugeda.


Hinne: 4,5 / 5

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...